Top of the Hill of the Dawn 2017

1. Ron Cazzato – So We Pray

 

2. Icon for Hire – Demons

 

3. Seether – Let You Down

 

4. Fall Out Boy – Champion

 

5. The Rasmus – Paradise

 

6. Linkin Park – Talking To Myself

 

7. Stone Sour – Song #3

 

8. Biffy Clyro – Flammable

 

9. Ed Sheeran – Shape of You

 

10. Enter Shikari – Live Outside

 

11. Reket – Köievedu

 

12. Ed Sheeran – Galway Girl

 

13. Fall Out Boy – Young And Menace

 

14. twenty one pilots – Heavydirtysoul

 

15. Papa Roach – Help

 

16. Green Day – Still Breathing

 

17. Royal Blood – Lights Out

 

18. Linkin Park ft. Kiiara – Heavy

 

19. Thirty Seconds To Mars – Walk On Water

 

20. Icon for Hire – Under the Knife

 

21. Issues – Slow Me Down

 

22. Incubus – Throw Out the Map

 

23. James Blunt – Bartender

 

24. Taylor Swift – Look What You Made Me Do

 

25. Adam Lambert – Two Fux

 

26. Nothing More – Go To War

 

27. The Sounds – The Darkness

 

28. Rasmus Rändvee – This Love

 

29. Taking Back Sunday – Call Come Running

 

30. The All-American Rejects – Sweat

 

31. Seether – Stoke The Fire

 

32. Seether – Betray And Degrade

 

33. Taking Back Sunday – You Can’t Look Back

 

34. Lacey – Rot

 

35. Haloo Helsinki – Hulluuden Highway

 

36. I Prevail – Alone

 

37. Cage the Elephant – Cold Cold Cold

 

38. The Sounds – Thrill

 

39. Zedd & Alessia Cara – Stay

 

40. Good Charlotte – War

 

41. Yellowcard – A Place We Set Afire

 

42. Imagine Dragons – Believer

 

43. Papa Roach – Crooked Teeth

 

44. Liisi Koikson – Procrastination Queen

 

45. Biffy Clyro – Friends And Enemies

 

46. Linkin Park – Invisible

 

47. Evanescence – Imperfection

 

48. Green Day – Revolution Radio

 

49. Linkin Park – One More Light

 

50. Skillet – Feel Invincible

 

 

 

Dawn

Advertisements

2017 albumid vol.3

Linkin Park – One More Light

Alustan kolmandat ja viimast albumite kokkuvõtet sel aastal albumiga, millest ma oleks pidanud juba ammu omaette blogipostituse tegema, kuid esimesed kaks kuud vajasin harjumist ja sealt edasi pea kaks kuud ma lihtsalt ei suutnud seda kuulata. Nimelt on see album täiesti omaette fenomen Linkin Park’i ajaloos ja laulja Chester Bennington’i surm pani mind seda albumit võtma hoopis teistmoodi, kui ma muidu võibolla oleksin. Kui aasta alguses ilmus esimene singel “Heavy”, olin ma positiivselt üllatunud. Olenemata tugevast erinevusest möödunud albumiga “The Hunting Party” võrreldes, oli lugu vaat et isegi ehtsam Linkin Park kui toonase albumi rajurokk. Palju sämpleid, popilik kõla, läbi kaalutletud, kuid samas lihtne süntide ja kitarride kooslus. Album tervikuna aga jääbki veidikene ühele servale pidama. Ja kui seni on eksperimenteeritud pigem rokkmuusika varjunditega, siis sel korral on rohkem ekperimenteerimist just popmuusika nurgatagustega. Olgu siinkohal öeldud, et mu lemmikalbum LP’lt läbi aegade on “A Thousand Suns”, seega popilik elektrooniline rokk oli minu jaoks täiesti vastuvõetav ja sellepärast ma ei mõistnud ka osade fännide pahameelt albumi lugude või kontseptsiooni üle.
Üks oluline asi, mis aga albumi juures mulle kohe alguses meeldis vaat et rohkemgi kui mitmed eelmised albumid – laulude sõnum. Hingelised ja elulised, lähisuhete probleemidest ja võitlusest iseendaga. Minu jaoks on see ka selle albumi suurimaks trumbiks, kuid tuleb tõdeda, et tegu oli vist ka viimase “appikarjega” vaimsete probleemide käes vaevelnud Bennington’i poolt. See album oleks minu jaoks vast olnud lõpptulemusena selline oodatud Linkin Park’i keskmine, kuid saatuslikult on selle sisu mulle palju enam kohale jõudnud, kui muidu vast oleks. Kurb, aga tõsi.

 

 

Enter Shikari – The Spark

Enter Shikari on samuti teinud läbi muusikalise uuenduskuuri. Muutudes paljuski sündikesksemaks, on samas säilitatud neid briti hardcore-roki elemente, mis mind kunagi nendeni viis. Jah, neid elemente on vähemaks jäänud, kuna antud album on kirjutatud pigem lugude sõnumile keskendudes. Lisaks on laulukirjutajat ja vokalisti Rou Reynolds’it mõjutanud sel albumil enim 80’ndate synth-pop eesotsas Depeche Mode’ga. Seega on kohati tunda “liiga tuttavaid elemente”, mis samas on ühtlasi veidi nagu paroodia popmuusikale (nagu “Live Outside”). Ja siiski saab aru, et tegu on igipõlise Enter Shikari’ga lugudes “Rabble Rouser” ja “Take My Country Back”.

 

 

Icon For Hire – You Can’t Kill Us

Icon for Hire on bänd, kellest ma veidi üle aasta tagasi midagi ei teadnud. Juhtusin aga otsima uut muusikat Youtube’st ja sattusin kuidagi nende singli “Supposed To Be” otsa, mis meenutas vägagi palju Linkin Park’i üht minu lemmiklugu “Lost In The Echo”. Naislauljaga rokkmuusika on alati minu jaoks olnud üks meeldivamaid formaate, Icon For Hire viis aga mu arvamuse täiesti uuele tasemele. “You Can’t Kill Us” on album, mille on kirjutanud plaadifirmast lahku löönud ja duoks lagunenud bänd vaid fännide toel läbi Kickstarter’i rahastuse. Arvaks, et seda turvalisem on lõpptoodang, kuid ütlen ausalt, et selle albumi power, segu elektroonikast ja rokist ning vokaalide tuhin meloodiatest räpini on teinud sellest mitte ainult viimase aasta vaid võibolla isegi pikema mineviku üheks minu lemmik albumiks. Lisaväärtust bändile lisab lauljatar Ariel, kes bändiväliselt teeb Youtube’s vlogi, kus muuhulgas aitab noortel muusikutel vältida samade rehade otsa komistamist, kuhu see bänd oma lühikese ajaloo jooksul sattunud on. Ka see on väärt kõigil loomeinimestel üle kaeda.

 

 

Seether – Poison the Parish

Seether on taaskord hakkama saanud võimatuga. Kui juba eelmine album “Isolate And Medicate” oli tugev samm oma juurte juurde, jäädes seejuures täielikult värskeks ja ka tänapäeval nauditavaks, siis “Poison the Parish” on väga jõuline samm samal rajal edasi. Energiast pulbitsev nagu noor täkk, raiub bänd albumi otsast lõpuni ühtlasel kursil, olles endiselt sõnumis kergelt depressiivne ja maailmavaluline, kuid samas tugevalt sisukas. Instrumentaali poolel aga on kitarre ja trumme rohkem kui nii mõnelgi nende varasemasel albumil.

 

 

Papa Roach – Crooked Teeth

Papa Roach’i värsket albumit pole ma seniajani füüsiliselt käes hoida saanud, kuna mu suur toetus PledgeMusic’u kaudu oleks pidanud tooma endaga kaasa ka ühe füüsilise ühiku minu ukse taha, kuid seda pole seni toimunud. Küll aga sain ilmumise päeval kätte allalaetava versiooni albumist ja olen seni sellega ka leppinud, sest tegu on ülimalt tugeva albumiga. Kui Papa Roach pärast debüütalbumit räpi pikalt saatis ja järk-järgult poppungima ja rokenrollima kõla peale suunduma hakkas, siis oli asi esmajoones üllatav, kuid ajapikku siiski nauditav (album “Getting Away With Murder” on ikkagi meistriteos). Ajapikku hakati lisama ka sünte ja muusikaliselt suudeti leida juba oma tee, kuid teostus jäi tihtipeale liiga tüüpiliseks staadionirokiks. Nüüdne album on aga ehe näide sellest, kuidas on jõutud pikkade otsingute tulemusel oma parimate omaduste ja eripärade kokkuliitmiseni. Võetud on 00ndate keskpaiga rokki, milleeniumi aegset nu-metal’it ja viimaste aastate elektroonilist rokki ja kokku segatud see üheks õigeks Papa Roach’i supiks, mis on vast isegi parim nende täispikk album seni. Energiat jagub, riime lendab igas suunas ja lõppu veel kaasalaulmist võimaldavaid staadioniroki elemente agressiivsete sündibasside vahele.

 

 

Sellega selleks aastaks albumitest kõik 😉

Dawn

2017 albumid vol.2

Genka/Paul Oja – Mixtape nr. 1

Jätkame viimase aasta jooksul ilmunud ja mulle kõrva jäänud albumite tutvustamist. Esimesena võtan ette Eesti esiräppar Genka ja tema pikaaegse lavapartneri Paul Oja ühisprojekti “Mixtape nr. 1”. Ilmus see online‘s ja kohese rõhutamisega, et tegu pole albumiga. Ja eks ta pigem olegi üks jada lugudest ja mingitest ideejuppidest segamini. Olgugi, et asi on kokku pandud vaid kuu ajaga, on tunda Paul Oja taaskordset geniaalset biidimeisterdamist ja Genka oskust riime laduda kõigest olles seejuures terav, ajakohane ja olmevihjetest pulbitsev. Kuna tegu pole albumiga, siis siinkohal ei hakka seda ka ühegi eelneva albumiga võrdlema, vaid võtan seda kui mõnusat vahepala.

 

 

Stone Sour – Hydrograd

Hiljutised uudised sellest, et Stone Sour tuleb tuleval suvel Eestit väisama, on selle bändi olemasolu vast nii mõnelegi teadvustanud. Mina olen Stone Sour’it kuulanud vahelduva eduga pea 15 aastat. Kui esimesed albumid olid pigem selline liiga turvaline rokkmuusika laulja Corey Taylor’i põhibändi Slipknot kõrval, siis viimaste albumitega on tallutud endale täiesti omaette rada sisse. Ühest küljest neljaduurirokk, teisest küljest andekate metal-muusikute eneseületused põimuvad kokku kaasakiskuvaks raskerokitsirkuseks, kus on nii tundeid (ka minu edetabelis kõrgelt laineid löönud “Song #3”), kui sarkasmi (“Rose Red Violent Blue (This Song Is Dumb And So Am I)”).

 

 

James Blunt – The Afterlove

Kategoorilise stiilimuutusena toon järgmisena välja hoopistükkis lembemuusika viimase kümnendi tipptegija James Blunt’i. Tema sel aastal ilmunud “The Afterlove” on võibolla üks turvalisema kõlaga albumeid tema diskograafias, kuid samas sisaldab võibolla enim isiklikku ja tundelisemat sõnumit. On isegi korduvaid eneseiroonilisi vihjeid sellele, kuidas temas siiani nähakse vaid ühe-hiti-ime ning selle arvelt tema tegelikku (ja vägagi head) muusikakogu maha salatakse. Laias laastus on album hea popalbum, mis on endiselt Blunt’ilikult valdavas osas naturaalse kõlaga, mida popmuusikas kohtab üldiselt harva.

 

 

Ed Sheeran – ÷

Naturaalse kõlaga popmuusikaga ka jätkame. Ed Sheeran kui teada-tuntud üks-mees-ja-tema-akustiline-kitarr sai pärast pisikest puhkust maha oma uue albumiga. Endiselt väljendab albumi nimi matemaatilist tehet (õnneks neid veel jagub, seega saab palju albumeid välja anda). Seekordne album aga lükkab stiililisi piire veelgi kaugemale. Seniste akustiliste ballaadide ja tehniliselt omapäraste räpilugude vahele on tekkinud näiteks iiri ja latiino muusika elemente, mis löövad albumi meeleolu kohati liigagi segaseks – lõbusast tantsust (“Galway Girl”) melanhoolse nutuni (“Supermarket Flowers”) läbi otseütlevalt paikapaneva räppmuusika (“New Man”). Samas kannab Sheeran need kõik stiilid edukalt välja, mis näitab, et mehe võimekus ja oskused on aastatega üha laienenud.

 

 

Avenged Sevenfold – The Stage

Avenged Sevenfold on minu teelt läbi käinud korduvalt. Alati on nende albumid minu jaoks ühest küljest huvitavad ja mõned nende lood lausa meistriteosed, kuid samas harva jäävad nad mulle kuidagi konkreetselt meelde. Ei tea, kas lugude keerukus või raske kõla on need, mis panevad kindlas meeleolus ja olekus neid meeletult nautima ning nii kui tuju üle läheb, siis nad ka mu playlist’is hääbuvad. “The Stage” on nüüd album, mis seda mõttemalli on lõpuks muuta suutnud. Lood on vägagi põhjalikult timmitud ning tegu on ühe viimaste aastate parima kontseptalbumiga (kuigi kontseptsioon on peamiselt laulusõnadele tuginev). Kaetakse ära kogu tänapäeva maailma ilud ja valud – kosmose reisidest ja AI’dest kuni usuni. Kõik on kokku traageldatud kontseptsiooniga Maast (kui lavast) selles universumis. Mõtlema panev lüürika, instrumentaalsed vahepalad ja lugude progresseeruvad ülesehitused (ainult kaks lugu on alla 5 min, lõpulugu “Exist” aga isegi üle 15 min) teevad sellest albumist terviku, mida peab kuulama.

 

 

Dawn

2017 albumid vol.1

Yo

Aasta hakkab lõppema ja aeg mingeid kokkuvõtteid taaskord teha. Võtan esmalt ette albumid, mis sel aastal enim tähelepanu väärisid ja kuna ma pole neist enne midagi kirjutada jõudnud, siis annan ka paari lausega aimu, mis ja miks. Valikus on albumid eelmise aasta lõpust kuni selle aasta oktoobrini, sest uuemaid asju pole lihtsalt jõudnud veel liiga süvenenult kuulata.

 

Ron Cazzato – iRon

Esimesena võtan ette Saksa nu-metal’i kunagise juhtfiguuri, kes pärast oma bändi 4Lyn lagunemist on nüüd omapäi muusikaradadel rändama hakanud. “iRon” on segu kõiksugu muusikastiilidest, mis on viimase mõne aasta jooksul lugude kirjutamisel herr Cazzato’le pähe tulnud. Kosta on klassikalist 4Lyn stiilis segu räpp-metalist ja kaasaegsest rokist, vahele hiphopi, jazzi ja elektroonilist tantsumuusikat. Varieeruv ja värskendav. Kahjuks pole album online‘s saadaval, seega jagada ma seda hetkel ei saa. Albumi kohta ei saa ka öelda plaat – nimelt tegi Cazzato kõikidele huvilistele käsitööna paki, kus olid lüürikaraamatule ja postrile lisaks album krediitkaardi kujulise mälupulga peal. Aga videona saan küll jagada esimest singlit “So We Pray”.

 

Nothing More – The Stories We Tell Ourselves

Nothing More on bänd, kellest ma sain teada alles hiljuti, kui mu bändikaaslane tutvustas mulle nende singlit “Go To War”. Tundus värskendav tänases rokimuusika keskkonnas ning arvamust süvendas järgmine singel “Don’t Stop”. Album tervikuna on aga midagi ootamatult oodatut. Kohati ollakse tugevalt kandadel Papa Roach’i parimatel lugudel segades agressiivset rokenrolli kergete elektrooniliste elementidega. Albumi vahepalad ja lõpuots võtab aga suuna pigem kergema ja melanhoolsema roki suunas. Kuna album on aga üpriski pikk keskmise rokkalbumi kohta, siis see lai valik on täitsa sobilik ja annab kõigile midagi kuulata.

 

Incubus – 8

Ka Incubus on minu jaoks uus bänd. Seda on võibolla naljakas öelda bändi kohta, kes on olnud nu-metal’i ja alternatiivroki üks läbi aegade peamisi tegelasi. Kuidagi on nad minu jaoks alati jäänud veidi vaateväljast kõrvale. Värskeima albumi sokutas mu teele ette taaskord mu bändikaaslane ning lugu “Throw Out The Map” (mille kaasprodutsendiks on noor aga juba legendaarne Skrillex) köitis mu tähelepanu piisavalt, et kogu albumi vastu huvi tundma hakata. Paljuski ongi tegu sellise kunagise Korn’i ja Skrillex’i ühisalbumi samm alternatiivsemasse rokimaailma. Energiat ja piiridekompamist toimub pidevalt, jäädes samas üldiselt tonaalsuselt sellesse ajastusse, kust Incubus originaalis pärit on. Usutavasti on see album elavas esituses veel parem, sest selle energia kuidagi kompresseeritud kujul plaadilt kätte saamiseks tuleb ennast vastavasse meeleollu ka viia.

 

Royal Blood – How Did We Get So Dark?

Briti rokiduo Royal Blood sai sel aastal maha oma teise albumiga. Olgugi, et esimese albumiga kaasnenud üllatusmoment on tänaseks päevaks harjumuseks muutunud, on siiski bänd üritanud oma suunda hoida ja mingil määral ka täiendada. Täiendus on olnud aga pigem toorema kõla suunas, mistõttu esimese hooga on tunda, et debüütalbumi tuules on olnud veidi keeruline end uudselt kõlama panna. Sellegipoolest on tegu väärt rokialbumiga arvestades, et bändis puudub rokkbändi standardile vastav kitarrist.

 

Metallica – Hardwired… To Self-Destruct

Metallica nimi ei vaja kellelegi tutvustamist. Üllatav on pigem see, et “Hardwired…” on üle 30 aasta tegutsenud bändile alles kümnes helikandja. Samas on tegu duubelalbumiga, mis koosneb kahest kuue looga kaetud täisväärtuslikust metalplaadist, seega kuulamist on pea kaheksakümneks minutiks. Mina olen üks nendest julgetest, kelle jaoks Metallica vana looming on küll tore, aga uus meeldib rohkem. “Hardwired…” on nüüd midagi kuldse kesktee laadset – komponeeritud ja esitatud kui vanade aegade Metallica, kuid kõlab kui kaasaegne metal. Isegi kohati tundub hõivavat nooremate tegijate nagu Avenged Sevenfold või Bullet For My Valentine turgu, jäädes seejuures ikkagi vanakooli Metallica’ks.

 

Dawn

2016 Top 50

1. Biffy Clyro – Wolves Of Winter

2. Taylor Swift – Out Of The Woods

3. Bring Me The Horizon – Follow You

4. Panic! at the Disco – Don’t Threaten Me With A Good Time

5. Biffy Clyro – Animal Style

6. Cage The Elephant – Trouble

7. Fall Out Boy ft Demi Lovato – Irresistible

8. Blink-182 – Bored To Death

9. Lukas Graham – 7 Years

10. Panic! At The Disco – Emperor’s New Clothes

11. Otep – In Cold Blood

12. Crazy Town – Come Inside

13. Go Away Bird – Sally

14. Twin Atlantic – No Sleep

15. Red Hot Chili Peppers – Dark Necessities

16. Taking Back Sunday – You Can’t Look Back

17. Laika Virgin – Lavender

18. Biffy Clyro – Howl

19. Disturbed – The Sound Of Silence

20. twenty one pilots – Ride

21. Taylor Swift – New Romantics

22. A Day To Remember – Paranoia

23. Justin Timberlake – Can’t Stop The Feeling

24. Bring Me The Horizon – Avalanche

25. Blink-182 – She’s Out Of Her Mind

26. Sum41 – War

27. The Chainsmokers Featuring Halsey – Closer

28. Selena Gomez – Same Old Love

29. twenty one pilots – Heathens

30. AWOLNATION – Woman Woman

31. No Devotion – Permanent Sunlight

32. Flank – Unfold The Skyline

33. Papa Roach – Falling Apart

34. Bullet For My Valentine – Worthless

35. Green Day – Bang Bang

36. Bullet For My Valentine – Venom

37. Disturbed – The Light

38. Enter Shikari – Redshift

39. Icon For Hire – Supposed To Be

40. New Volume – Back To Blood

41. Good Charlotte – 40 oz. Dream

42. Val Tvoar – There’s No Tomorrow

43. Issues – COMA

44. Yellowcard – Rest In Peace

45. Martin Garrix & Bebe Rexha – In The Name Of Love

46. Sia feat Sean Paul – Cheap Thrills

47. Val Tvoar – The Best Of You

48. Cartoon – I Remember U

49. Garbage – Empty

50. I Wear* Experiment – Patience

’16 albumid #15/15 – Issues

Yo

Viimase aasta meeldejäävamate albumite nimekirja lõpus särab selle listi ainus reaalne uustulnuk minu silmis. Kui kõikide teiste artistide loominguga olin vähemalt mingiski kontekstis enne tuttav, siis Issues on bänd, kellest ma veel pool aastat tagasi midagi ei teadnud. Ega ma ausalt öeldes ka ei mäleta, kust ma nende avastamise peale tulin, kuid pärast seda ajahetke on “Headspace” mu telefoni playlist’is vägagi mitmeid kordi tiirutanud.

Kuna ma bändi kohta midagi öelda ei oska, siis olen lasknud muusikal kõneleda. Lühikirjeldus ühest esmaemotsioonist seisis mu Facebook’i seinal umbes sellisena: “Justin Timberlake meets Atreyu” ja lisaks “bassisound on 2001 ja metalcore võtted on 2004“. See vist ütleb kõik. R’n’B elementidega vokaal ning üldine metalcore stiilis raiumine, sealjuures veidi matemaatilisi võtteid ja abstraktseid ülesehitusi ja saamegi muusika, kus on kõik olemas ja millega kunagi igav ei hakka. Siinkohal ma üleliia siiski ei ilusta, sest kohati on jäetud asi tooreks ja see tõesti kõlab nagu 00’ndate algus – seda mitte nostalgia mõttes vaid reaalselt. Aga tervik on nii kaasahaarav, et kuulamise ajal lased sa selle sujuvalt kõrvust mööda.

Plaadi eredamad hetked on “Hero”, “COMA” ja “Slow Me Down”. Ülejäänud plaat on suures osas piiride nihutamine nende lugude stiilipuhtusest väljapoole. Lühidalt võib öelda, et nu-nu-metal on sündinud!

Dawn

’16 albumid #14/15 – Lacey

Yo

Mõni aasta tagasi võttis toonane Flyleaf’i laulja Lacey Sturm vastu otsuse lahkuda päevapealt bändist. Nüüd on ta tagasi oma sooloalbumiga “Life Screams”.

Esimene asi, mis plaati kuulates kõrvu jääb, on kõla sarnasus Flyleaf’iga. Muidu tunduks nagu loogiline, aga üllatus seisneb siinkohal hoopis selles, et lood on kirjutatud suures osas abikaasa Josh’iga kahasse ning kõlab pigem see raskema iseloomuga Flyleaf. Meenutades Flyleaf’i viimast albumit teise lauljaga, siis joonistubki välja, et see energilisem ja rajum pool bändi algusaegadel oligi vast Lacey. Ja see on see pool, mis oli just Flyleaf’i puhul eriline, seega Lacey sooloplaat on see, millest rokimaailmas puudust tunti. Energiline nagu The Pretty Reckless, samas vokaalne esitus screamo‘m ja lüürika pool-religioosselt sisekaemuslik. Nii-öelda hea tüdruk väga raskes muusikas ja see kontrast mõjub väga ehedalt. Vürtsi lisab pidev vokaaliga mängimine pehme ja emotsionaalse piiril ning minek n-ö “üle ääre” temale omasele pungilikule karjumistehnikale. Album kõlab seejuures sujuva tervikuna ning lugu loolt kasvab asi aina ühtlasemaks ja sujuvamaks – debüütalbumi kohta on kontseptsiooni osas vaeva nähtud meeletult.

Välja tuua oskaks juba albumi avaloo “Impossible”, mis annab tugeva tõuke selles suunas, mis sel albumil pakkuda on. Omapärane nähtus on vahepala “Vanity”, mis on tugevalt sisekaemuslik dialoog Lacey ja ta “sisemise mina” vahel, seejuures saateks melanhoolne minimalistlik kitarrimeloodia. Veel tasub mainimist eelviimase loona kõlav live-cover The Police’i loost “Roxanne”, kus kostub väga eredalt Lacey lavaline vokaalne võimekus. Seejuures sobib selline elav esitus ülejäänud plaadiga üllatavalt hästi, kui tavaliselt arvaks, et kõlapilti sarnaseks saada on sel viisil võimatu. Siinkohal on see õnnestunud.

Dawn

Previous Older Entries