2016 Top 50

1. Biffy Clyro – Wolves Of Winter

2. Taylor Swift – Out Of The Woods

3. Bring Me The Horizon – Follow You

4. Panic! at the Disco – Don’t Threaten Me With A Good Time

5. Biffy Clyro – Animal Style

6. Cage The Elephant – Trouble

7. Fall Out Boy ft Demi Lovato – Irresistible

8. Blink-182 – Bored To Death

9. Lukas Graham – 7 Years

10. Panic! At The Disco – Emperor’s New Clothes

11. Otep – In Cold Blood

12. Crazy Town – Come Inside

13. Go Away Bird – Sally

14. Twin Atlantic – No Sleep

15. Red Hot Chili Peppers – Dark Necessities

16. Taking Back Sunday – You Can’t Look Back

17. Laika Virgin – Lavender

18. Biffy Clyro – Howl

19. Disturbed – The Sound Of Silence

20. twenty one pilots – Ride

21. Taylor Swift – New Romantics

22. A Day To Remember – Paranoia

23. Justin Timberlake – Can’t Stop The Feeling

24. Bring Me The Horizon – Avalanche

25. Blink-182 – She’s Out Of Her Mind

26. Sum41 – War

27. The Chainsmokers Featuring Halsey – Closer

28. Selena Gomez – Same Old Love

29. twenty one pilots – Heathens

30. AWOLNATION – Woman Woman

31. No Devotion – Permanent Sunlight

32. Flank – Unfold The Skyline

33. Papa Roach – Falling Apart

34. Bullet For My Valentine – Worthless

35. Green Day – Bang Bang

36. Bullet For My Valentine – Venom

37. Disturbed – The Light

38. Enter Shikari – Redshift

39. Icon For Hire – Supposed To Be

40. New Volume – Back To Blood

41. Good Charlotte – 40 oz. Dream

42. Val Tvoar – There’s No Tomorrow

43. Issues – COMA

44. Yellowcard – Rest In Peace

45. Martin Garrix & Bebe Rexha – In The Name Of Love

46. Sia feat Sean Paul – Cheap Thrills

47. Val Tvoar – The Best Of You

48. Cartoon – I Remember U

49. Garbage – Empty

50. I Wear* Experiment – Patience

Advertisements

’16 albumid #15/15 – Issues

Yo

Viimase aasta meeldejäävamate albumite nimekirja lõpus särab selle listi ainus reaalne uustulnuk minu silmis. Kui kõikide teiste artistide loominguga olin vähemalt mingiski kontekstis enne tuttav, siis Issues on bänd, kellest ma veel pool aastat tagasi midagi ei teadnud. Ega ma ausalt öeldes ka ei mäleta, kust ma nende avastamise peale tulin, kuid pärast seda ajahetke on “Headspace” mu telefoni playlist‘is vägagi mitmeid kordi tiirutanud.

Kuna ma bändi kohta midagi öelda ei oska, siis olen lasknud muusikal kõneleda. Lühikirjeldus ühest esmaemotsioonist seisis mu Facebook’i seinal umbes sellisena: “Justin Timberlake meets Atreyu” ja lisaks “bassisound on 2001 ja metalcore võtted on 2004“. See vist ütleb kõik. R’n’B elementidega vokaal ning üldine metalcore stiilis raiumine, sealjuures veidi matemaatilisi võtteid ja abstraktseid ülesehitusi ja saamegi muusika, kus on kõik olemas ja millega kunagi igav ei hakka. Siinkohal ma üleliia siiski ei ilusta, sest kohati on jäetud asi tooreks ja see tõesti kõlab nagu 00’ndate algus – seda mitte nostalgia mõttes vaid reaalselt. Aga tervik on nii kaasahaarav, et kuulamise ajal lased sa selle sujuvalt kõrvust mööda.

Plaadi eredamad hetked on “Hero”, “COMA” ja “Slow Me Down”. Ülejäänud plaat on suures osas piiride nihutamine nende lugude stiilipuhtusest väljapoole. Lühidalt võib öelda, et nu-nu-metal on sündinud!

Dawn

’16 albumid #14/15 – Lacey

Yo

Mõni aasta tagasi võttis toonane Flyleaf’i laulja Lacey Sturm vastu otsuse lahkuda päevapealt bändist. Nüüd on ta tagasi oma sooloalbumiga “Life Screams”.

Esimene asi, mis plaati kuulates kõrvu jääb, on kõla sarnasus Flyleaf’iga. Muidu tunduks nagu loogiline, aga üllatus seisneb siinkohal hoopis selles, et lood on kirjutatud suures osas abikaasa Josh’iga kahasse ning kõlab pigem see raskema iseloomuga Flyleaf. Meenutades Flyleaf’i viimast albumit teise lauljaga, siis joonistubki välja, et see energilisem ja rajum pool bändi algusaegadel oligi vast Lacey. Ja see on see pool, mis oli just Flyleaf’i puhul eriline, seega Lacey sooloplaat on see, millest rokimaailmas puudust tunti. Energiline nagu The Pretty Reckless, samas vokaalne esitus screamo‘m ja lüürika pool-religioosselt sisekaemuslik. Nii-öelda hea tüdruk väga raskes muusikas ja see kontrast mõjub väga ehedalt. Vürtsi lisab pidev vokaaliga mängimine pehme ja emotsionaalse piiril ning minek n-ö “üle ääre” temale omasele pungilikule karjumistehnikale. Album kõlab seejuures sujuva tervikuna ning lugu loolt kasvab asi aina ühtlasemaks ja sujuvamaks – debüütalbumi kohta on kontseptsiooni osas vaeva nähtud meeletult.

Välja tuua oskaks juba albumi avaloo “Impossible”, mis annab tugeva tõuke selles suunas, mis sel albumil pakkuda on. Omapärane nähtus on vahepala “Vanity”, mis on tugevalt sisekaemuslik dialoog Lacey ja ta “sisemise mina” vahel, seejuures saateks melanhoolne minimalistlik kitarrimeloodia. Veel tasub mainimist eelviimase loona kõlav live-cover The Police’i loost “Roxanne”, kus kostub väga eredalt Lacey lavaline vokaalne võimekus. Seejuures sobib selline elav esitus ülejäänud plaadiga üllatavalt hästi, kui tavaliselt arvaks, et kõlapilti sarnaseks saada on sel viisil võimatu. Siinkohal on see õnnestunud.

Dawn

’16 albumid #13/15 – Rob Zombie

Hei hei

Järgmisena võtan lõppeval aastal ilmunud albumitest kõige ekstravagantsema albumi ette, Rob Zombie ja tema absoluutselt-mitte-tagasihoidlik “The Electric Warlock Acid Witch Satanic Orgy Celebration Dispenser”.

Nagu nimest juba aru võib saada, siis Rob Zombie ei hoia sel albumil enam midagi tagasi. Ja kui muidu on Rob olnud minu muusikariiulis selline tore vaheldus, siis uus album tõstis ta vaieldamatult minu edetabelite tippu. Juba avasingel “Well, Everybody’s Fucking in a U.F.O.” oli selline löök igale poole vööd, mis on ühest küljest sajaprotsendiline whatdafuck, kuid samas ideaalne rokipala, milles on atakki, energiat ja sisu. Üldse on album väga tihedalt täis pikitud rohkeid elemente kõikidest Rob Zombie’le omastest žanritest industriaalmetalist ja šokirokist kuni 80’ndate diskorokini välja, sealjuures täidetud John 5’le iseloomulike soololaadsete toodetega, mis kõlavad oma eksperimentaalsuses paremini kui klassikalised kidrasoolod. See album on ühtaegu tõsine horror ja samas irooniline tragikomöödia. Sünged kitarrid ja helgelt naiivsed sündid. Ühesõnaga siin on igale maitsele midagi ja see on kokku keeratud ühtseks absurdseks kompotiks. Rob Zombie’le on alati meeldinud asju veidi üle võlli ajada, seda kajastavad hästi ka tema albumite kujundused – ka selles osas on uus album vägagi eredalt esil.

Ega ma ei oskagi öelda rohkem midagi – seda asja tuleb lihtsalt oma kõrvaga kuulda, sest see on plaat, mis ei jäta vast kedagi külmaks.

Dawn

’16 albumid #12/15 – Green Day

Yo

Punk ei ole surnud ka 2016 aastal – tõestas meile Green Day ja nende värskeim album “Revolution Radio”.

Green Day on omamoodi fenomen muusikataevas, olles ühtviisi punk ja mainstream korraga. Nende edulugu on käinud niisamuti üles-alla olles kord tipus, siis jälle keskmike hulgas. “Revolution Radio” on minu meelest see album, millega ollakse taaskord tipus. Eks punk ei anna palju ruumi eksperimenteerida, seega on suur osa Green Day muusikast olnud viimase 25 aasta jooksul samalaadne. Ja pigem vast ongi oluline tulla välja uue albumiga piisava ajavahe tagant välja, et asi kõlaks jälle nostalgiliselt värske. Kui 90’ndate keskel ilmus “Dookie”, siis see oli täpselt noorusliku mässava rokkmuusika hiilgeaeg, 00’ndate keskel oli popmuusika taevas tühjavõitu ja lihtsakoeline ning peavoolu kalduv “American Idiot” oli ideaalne vahepala miljonitele kõrvapaaridele. Nüüd on käes järgmise kümnendi keskpaik ja taas on aeg ülistada vanu väärtusi ja selles osas on jälle Green Day’l õnnestunud vajadustega kaasas käia. On üle saadud 00’ndate liiga steriilsest produktsioonist, mis saatis nii “American Idiot”‘i kui “21st Century Breakdown”‘i. On unustatud ära, et ollakse “vanad pungipeerud”, nagu see kõlas albumitel “Uno”, “Dos” ja “Tre”. On suudetud jälle olla energilisem kui mõni täkku täis noor ja see on meeldiv, või isegi meeliülendav. Billy Joe on kitarre ja vokaale rohkem kokku kirjutanud ning kitarride rohkus ületab isegi mõnda nende paremate päevade albumit. Lisaks on meloodiatega mängitud selliselt, et tüüpilise Green Day vahele tuleb kohti, mis kõlavad võibolla suuremalt, kui Green Day ise. See ongi vast kõige üllatavam, kuna bänd ise on staadionite kuningas juba aastaid (või aastakümneid), aga staadioniroki elemente on nende lugudes seni olnud üllatavalt vähe – “Revolution Radio” aitab seda puudujääki märkimisväärselt elimineerida.

Albumi üheks plussiks võib lugeda veel lüürikat. Billy Joe on alati olnud veidi pungilikult lihtsameelne lisades sinna poliitilist ebakorrektsust, maailmavalu ja mässu. Seekord on ta olnud pigem segu maailma näinud memuaaride kirjutajast ja hingelt noorest mässavast teismelisest. Ehk siis sisu on ikkagi pigem nooruslik, kuid esitus on distantsilt ja läbimõeldumalt. Muidugi kui nüüd mehe passi vaadata, siis kohati tekib tunne, et need teemad on võibolla tema vaates liialtki nooruslikud, kuid näost on näha, et ta võib veel vähemalt 20 aastat neid lugusid tõsiselt võetavalt esitada.

Plaat on otsast lõpuni tipphetki täis, aga kui tahta ikka kuskilt kindlast otsast pihta alata, siis rangelt soovituslik on “Still Breathing”.

Dawn

’16 albumid #11/15 – Otep

Hei

On aeg vahepeal rääkida ka millestki rajumast, kui senine list pakkuda on suutnud: jõuline metal-naine Otep ja tema värskeim album “Generation Doom”.

Mõni aasta tagasi teatas Otep Shamaya, et muusika tegemisel on lõpp ja bändi viimaseks albumiks jääb 2013 aastal ilmunud “Hydra”. Otep’i viimastes albumites oli tunda, et ideed on otsa saamas ja pigem raiuti vanu tuntud radu pidi ja viimased üllatused jäid 00’ndate lõppu. Mitte et “Atavist” ja “Hydra” oleks üdini halvad albumid olnud, kuid sisu läks võib-olla liialt rändama. Kui nüüd Otep ootamatult siiski uue muusikaga naases, oli esimest korda albumit kuulates üllatus suur. Plaadifirma vahetus ja uuesti bändi üles ehitamine on mõjunud vägagi värskendavalt. See kõlab nagu järg 14 aastat tagasi ilmunud debüütalbumile “Sevas Tra”. Eks vahepeal on veel neid häid albumeid olnud, kuid “Generation Doom” on vaieldamatult kõige energilisem ja viimistletum. See teeb sellest albumist võib-olla mõnedele fännidele veidi ebaloomuliku jätku Otep’i diskograafiale, kuna puuduvad bändile iseloomulikud kunstilised mõtiskelu palad, mis parimatel päevadel täitsid tunniajasest albumist ligi kuuendiku. Enam pole aga aega rahulikult luuletada, vaid lajatatakse igas suunas nii teravalt kui võimalik. Siinjuures on huvitav, et räppimine pole tagasi pelgalt sisutäitena nagu algusaegadel, vaid täitsa omaette stiilielemendina (näiteks loos “Equal Rights, Equal Lefts”).

Plaadi parimate palade hulka kuulub aga üllatuslikult cover Lorde hittloost “Royals”, ja see kõlab selgelt paremini kui originaal, kuna emotsioon on ehedam ja bänd ise on ka vast rohkem alternatiivne kui miljoneid plaate müünud Lorde. Kohe “Royals”‘i järel kõlab plaadil aga vast kõige ehedam näide Otep’i raadiosinglitest – selgelt peavooluroki kõlaga ja puhaste vokaalidega albumi avasingel “In Cold Blood”. Otep’i puhul on aga huvitav märkida, et albumitel esinevad raadiosinglid on oma sisult ja energialt küll esmapilgul täiesti erinevad ülejäänud albumist, kuid siiski piisavalt omanäolised, et tüüpilisest peavoolurokist eralduda, sisaldades naiseliku vokaaliga ühilduvat meloodilisust, aga olles samas raskevõitu kõlaga. Plaadi kõige keerulisem lugu on aga lõppfaasis kõlav nimilugu “Generation Doom”, kus tundub, et plaadi lõpetuseks on lihtsalt kõik rauad tulle visatud ja tehtud üks lugu, mis kajastab kõike, mis bändil plaadi kirjutamise ajal pähe on tulnud.

Dawn

’16 albumid #10/15 – Cage The Elephant

 

Hei

Järgnevalt veel üks Grammy nominent – Cage The Elephant ja nende album “Tell Me I’m Pretty”.

Cage The Elephant on võib-olla üks eriskummalisemaid bände minu playlist‘is. Ja ega ma täpselt aru ei saagi, mis mind nende puhul tõmbab, sest iga albumi puhul on esimene mulje pigem tagasihoidlik. Nende eripära ongi pigem rõhuda mingitele nüanssidele, mis on iseloomulikud rohkem klassikalisele rokile – meeldejäävus ja lihtsus näiteks. Ja see kõik on alati läbi mingi tooruse filtri, mis annab sarnaselt Eesti “elevantidele” pigem prooviruumiliku elava kõla. Plaadi avasingel “Mess Around” oli mõnusalt tempokas sissejuhatus ja kui enamasti suudab see bänd pakkudagi plaadil paar singlilugu ja paar niisama head lugu ja ülejäänu jääb suhteliselt keskpäraseks, siis “Tell Me I’m Pretty” suudab jääda teravaks pea algusest lõpuni. Kohe alguses annavad tantsuka avapaugu nii eelmainitud “Mess Around” kui ka “Cry Baby”. Sealt edasi on aga kärisevad sündid ja mahedad kitarrimeloodiad loost loosse aina enam huvipakkuvad, mistõttu igal lool on anda midagi uut, kuigi esmapilgul kõlavad need nagu sa oleks midagi sellist juba ammu kuulnud. Oskus mängida tuntud võtetega ja need samas Cage The Elephant’ile omasesse võtmesse raiuda ongi selle albumi suurim pluss. Meloodiliselt melanhoolsed aga rokiliku energiaga vürtsitatud “Cold Cold Cold” ja “Trouble” on vast albumi tipphetked. Eks vahepeal minnakse melanhooliaga ka veidi liiale, aga see on pigem selline kohustuslik element igal albumil ja siinkohal teeb bänd erandi ja rahulikumad palad on tõstetud plaadi lõpust veidi ettepoole, et paremini flow‘ga sobitada ning et lõpp ikka pauguga tuleks.

Kui vaadata Grammy’de rokialbumi kategooria nominente, siis on andmine seal päris pinev. Olgugi, et konkurents on tihe ja seal võiks leiduda veel palju häid albumeid, siis on Cage The Elephant ikkagi selle koha auga ära teeninud.

Dawn

Previous Older Entries