Lahkumise harmoonia taustinfo – osa 2

Abitu algus

Aeg enne aastalõppu üle vaadata ka “Lahkumise harmoonia” teine plaat – “Abitu algus”. Too plaat sisaldab siis vaid kümmekond aastat vanu laule. Kuna 2002 oli esimene asjalikult produktiivne aasta minu loometeel, siis mõtlesin kümnendaks “juubeliks” vanad lood taas üles otsida ning uuendatud kujul taasesitada.

2002 alguses olin ma 14aastane mässav teismeline ning ega ma seetõttu ka midagi üleliia mõistlikku ei kirjutanud. Põhilisteks lugudeks toona olid “EI”, “Lahkumine” ja “Miski” – põhilisuse all ei saa ma siiski pidada neid üleliia populaarseteks, kuna toona tegin ma siiski lugusid pigem enese tarbeks ja sõpradele mitte masside muserdamiseks. “EI” ja “Lahkumine” said siiski väikest positiivset vastukaja tuttavatelt ning “Miski”-st kujunes hiljem Error Reporti üks “hümne”. Plaadi ilmumiseks ma siiski “Miski” lugu valmis ei saanud, kuid see-eest esitasin seda kõikide vanade Error Reporti fännide meeleheaks lõpukontserdil.

Kogu plaadi tegemine algaski “EI” ja “Lahkumine” uusversioonide kirjutamise ja salvestamisega. Kõik lood üritasin teostada sarnaselt originaalversioonidele, seega oli ühest küljest lihtne – struktuur ja stiil olid etteantud, kuid samas polnud ma kunagi mõelnud, kuidas neid reaalselt esitada. Infoks mainin, et toona tegin lugusid vähese tehnika tõttu Green Day, Linkin Park’i ja teiste lugude sämplitele. Sealt vast tuli ka minu esimene sämplimuusika kogemus.

“EI” kui tõeline teismelise äng sai meeldiva süntpoppungi tooni ning lisasin ka piiksuvat “pifiräppi”. Kuna see lugu oli fun 10 aastat tagasi, siis tegin ta selliselt ka nüüd. “Lahkumine” oli bassikäigul põhinev armastuspunk ja sai selleks ka nüüd. Plaadil oma teismelise punkmeeleolu üleval hoidmiseks paigutasin lisaks ka lood nagu “Parim” ja “Save US!”. Kui “Parim” tuli sarnane originaalversioonile, siis “Save US!” polnudki reaalselt looks varem tehtud. Sellest tuli ka punkmeloodiale veidi räpilikum vokaal.

“V EI” on plaadi esimene räppmetal lugu. See ja “Yep!” olid lood, mis koosnesid vaid raiuvast kitarrist, trummidest ning vokaalist kuni viimase nädalani. Siis alles lisandusid sündi elemendid, mis täitsid mingil määral ka bassi osa spektrist. “Värdjate planeet” on aga andeka räpiguru DJ R-i sulest tulnud räpipala ajast, kui ta 2002. aastal ajateenistuses aega pidi surnuks lööma. Minu tööks jäi see sisse laulda ning taustabiit teha. Taustabiiti tehes lähtusin räpilikust sämplitega sündist ning hardcore trummibiidist. Sama põhimõtet kasutasin ka vanakooli lõpuloos “Ühine haud”. See lugu räägib loo sellest, kuidas aeg on liikuda edasi ja lõpetada pasa tootmine – teha midagi asjalikku, uut ning edasi arendavat. Aastal 2003 lugu kirjutades oli põhimõte eelmainitud sämplitud lapsepõlve jaburus lõpetada ning hakata bändi tegema. Miskipärast plaanid muutusid ning tekkis RMf555. Nüüd muutus “Ühine haud” RMfi lõpulooks ja kusjuures sisu ja meeleolu toimib isegi paremini. Et lugu räpile rohkem vastaks, kutsusin refrääni laulma Kadri – nagu räpile kombeks, et noored neiud laulavad ilusa häälega asjalikku osa laulust 😀

Meenutades veelkord Error Reporti, siis tolle bändi esimene lugu oli kunagi “My Day”. Et vältida autoriõiguste rikkumist (loe: et vältida liiga igavat kidrakäiku), siis tegin loole täiesti uue meloodia ning mitte ainult – kutsusin proovika omaniku Roberti trumme taguma. Võib öelda, et lugu tuli selle võrra asjalikum ja huvitavam. “Lonely” puhul on tegemist emoräpiga, mille refrääni karjumine “Seisan üksi siin nüüd ma, saan ma olla sinuta!…” vajas taaskord veidi karmimat lähenemist – mille pakkus taaskord Timur. See oli tema jaoks vist esimene kord karjuda räppivas stiilis, seega saan uhke olla, et andsin talle võimaluse areneda ka metalräpis 😀

“Regret” ja “INAF” on plaadi ainsad akustilised palad. Mõlema puhul ei plaaninud ma liigset instrumentide sadu vaid võimalikult neutraalset ja primitiivset tausta, et lüürika paremini mõjuks. “Regret” on ka albumi kõige uuem lugu – aastast 2005, samas kui “INAF” on esialgselt kirjutatud kui mu kõige esimene metalräpp lugu. Seekord läks aga teisiti.

Selline siis olekski kogu kokkuvõte rmfi viimasest albumist.. Kes tahab, see naudib – kes mitte, see naudib vabadust sellest kõigest. Igal juhul: “enam kunagi ei tule midagi sellesugust…”.

 

Head aastavahetust ja õnnestumisi 2013 aastal!

Dawn

Advertisements

Lahkumise harmoonia taustinfo – osa 1

Lilleline lõpp

Kui kaks aastat tagasi hakkasin kirjutama albumit, plaaniga avaldada see 11/11/11, siis ei osanud ma ette näha, kuhu see kõik viima hakkab. Reaalselt juhtus nii, et esimesed neli kirjutatud laulu moodustasid omaette terviku nimega “365,25” ning nii need ka omaette EPks said. Pärast EP ilmumist, aga olid ideed otsas ning hakkasin otsima lugusid, mida teha “10ndaks aastapäevaks” ehk lood, millega ma esimest korda 2002 aastal kapist välja tulin ning mida plaanisin 2012 aastal renoveerida. Lõpuks nood lood moodustasidki “Lahkumise harmoonia” teise plaadi ning nendest räägin järgmises postituses.

Olles ideede kogumise tasandil vajasin mingit tõuget töötamiseks. Selle andis konkurss nimega Eesti Laul. Tahtsin lihtsalt katsetada midagi uut ning kirjutasin oma esimese elektroonilise popploo nimega “Softcore”. See oli esimene uus lugu, kuid valmis see viimasena ning parim “nali” selle juures on see, et pärast pikki töötunde selle loo kallal ma ei tahtnud seda enam eelmainitud konkursile saata – selle tähtsus lihtsalt oli koondunud juba mujale.

Ja kui juba “Softcore” valmimas oli, siis tahtsin katsetada ka teist äärmust – progressiivsust, raskemat ja sügavamat räppi ning piiramatut loo ülesehitust (vastandiks “Softcore”’i -3 minuti popile). Selle tulemusel valmis lugu “Mõtted”, mis sisaldaski suures osas lüürikat, mis tuli otse mõtetest, ilma mingeid kunstilisi “töötlusi” läbimata. Selle loo sisu ongi vahetu “ära mõtle, vaid ütle”, sest minu ümber ja sees on liiga palju “üle-mõtlemist”. Eks igaüks leiab end selles loos nii palju, kui teda seal on, kuid usun, et mingis situatsioonis kattub see kõigiga. Loo trummiträkk valmis kõikse viimasena – selle mängis sisse The Dead Fish And Trees trummar Robert. Ning et asi lihtne ei oleks, segasin ma kokku nii elektroonilise kui akustilise trummi.

Nüansirohkuse poolest on aga suurimat aega nõudnud lood hoopis “AW” ning “Suits (iidne tava)”. Nendes lugudes on peidetud sounde ja sämpleid ning efektidega mängimist nii palju, et kohati leian ka ise uusi huvitavaid kooskõlasid neist. Lugude sisud on samas hästi tihedalt seotud argieluga. Elupõlise suitsetamise vastasena olen loos “Suits (iidne tava)” kasutanud võib-olla liiga otsest maneeri, kuid samas ma ei tahtnud ninnunännutada inimeste kallal, kes ise endast ei hooli, sest minu jaoks “oled sa eilne”. “AW” puhul on tegu ülevaade keskmisest attention whore‘st, kes jääb oma igasekundiliste feisspuugi uuendustega kõigile silma, kuid tegelikkuses on tegu sellevõrra tühjema inimesega. Et need lood oma karmust välja kannaksid, kutsusin ma üles metalvokaliste kaasa lööma – nii leidsingi Timuri (Deformation; Project Massacre). Lausa kahetsen, et enne pole kasutanud kedagi sellist, kuna lood muutusid palju efektiivsemaks ning muheda metalmehega oli tore ka koostööd teha.

“Megan”… Selle loo taga on jälle üks keerulisem lugu. Olles teatud “sorti” inimestega palju kokku puutunud, mitte ainult loos kirjeldatud “äärmusega” vaid ka teiste “liikumistega”, siis tekkis tahe teha laul, kuidas kõik võib olla tore, kuni sul ei teki liigseid maailmavaatelisi vastuolusid. Sest igas asjas peaks inimesel olema vabadus valida, mida teeb (kuni ta seadust ei riku :D) ning seega on masendav kuulda, kuidas keegi jättis kellegi maha mingi pseudoprobleemi pärast. Siit ka loo idee ning esialgselt akustilisena kirjutet laul kõlas juba 2011 Järvemuusikal. Sinna ta pidigi jääma – pool huumoriga näide elust enesest akustilisel kitarril suveõhtul lõkke ääres. Kuid mingil hetkel tundus, et kogu album tuleb niikuinii ühiskonnakriitiline, seega “Megan” on nagu rusikas silmaauku või nagu kahvel seapekki…

“Unustatud inimsus” ja “Tagasivaade tulevikku” kirjutasin ma põhimõtteliselt viimasel hetkel. Kuigi viimasel neist oli lüürika ja idee juba aastatagusest ajast olemas. “Unustatud inimsus” räägib loo inimestest, kes on endale olenemata muutunud kellegi mängukanniks. Loo idee kogunes minus aastaid seoses kõiksugu koolikiusamiste ja -vägivalla juhtumitega ja kokkupuudetega. Lõpuks sai see teostuseks pärast paari rahvusvahelist traagilist sündmust. Loo põhimõte “I lost faith in humanity” on seotud ka kõige sellega, millest on juttu teistes lugudes sel albumil. Siingi kasutasin loo mõjusamaks muutmisel lisavokaali – sedapuhku Kadri, kelle improd annavad diskobiidile eluvaimu sisse. “Tagasivaade tulevikku” on aga puht emo lugu sellest, kuidas tänased otsused mõjutavad homset, kuid samas ei tasu pead norgu lasta ning eilses elada. Ja siinkohal tänan Siimu, kes ka loos “Love is over-rated” väga edukalt emotsionaalseks muutus – “Tagasivaade tulevikku” muutus tema abil palju pungimaks, emomaks ja õigemaks.

Viimane lugu albumil on aga “Harmoonia”. Loo sisu jaguneb kaheks osaks. Esimeses osas on tegu ühepoolse armastusega, kus teine pool ei märka või ei taha märgata, mis toimub. Teine osa aga on positiivne teineteise leidmine. Selle loo kirjutamine võttis võib-olla kõige rohkem mind ennast ning see on ehk ainus mitte-ühiskonnakriitiline lugu albumil, kuid samas on ta muusikaline tuumik jälitanud mind valdava osa kirjutusprotsessist ning pannud kirjutama nii akustilisi kui efektseid kidrakäike, julgemalt mängima sündi ja sämplitega ning lõpetada rmfi elu ainsa “puhta vokaaliga”. Airsk kui hea oli seda lugu salvestades hinge välja elada 🙂

… järgneb

rmf555 Maailma Lõpupidu

Tere-tere noored pered.

Eile oli siis see saatuslik päev, kus sai välja antud viimane rmf555-e album “Lahkumise harmoonia” ning ühes sellega antud ka viimane kontsert Kodu Baaris. Enda lavapartneriteks valisin inimesed, kellega olen rmfi ja üleüldise musitseerimise kaudu kõige tihedamalt seotud olnud: Robert (trummid “Lahkumise harmoonia” albumil ning salvestusproovika omanik), Kadri (vokaalid “LIOR” ja “Lahkumise harmoonia” albumil ning artwork “PSI” ja “LIOR” albumitel ning teineteise asjade produtseerimised jne) ja Surakas (pikaaegne bändiõhustik ning erinevad toetustegevused rmfi asjade teostamisel).

Närvikava säilimise huvides ei hakka üksikasju korraldamisest jutustama – üldjoontes sujus kõik vaid väheste viperustega. Tegelikkuses oli see mulle esimene mitme esinejaga kontserti korraldamine ning olen saavutatu üle uhke. Nüüd võib öelda, et olen iga aasta midagi korraldanud, kuigi 2010 LIOR oli rmfi sooloesinemine ning 2011 Telliskivi korraldas Surakas bändi peale. Eniwei.. Kokkuvõtlikult nüüd eilsest maailmalõpujärgsest õhtust.

Kodu Baar on jõulumeeleolus ja seega oli ka kontserdiruum kaunistatud vastavalt.
Pilt

Kergetel tehnilistel julgeolekukaalutlustel sain asjaga alustada umbes veerand tundi hiljem kui lubatud ning siis asusingi andma oma esimest setti ning selle esimest osa “Pehmekoeline algus”, mille esimene lugu oli kiviaegne “Fiktsioon” ning sellele järgnes ilma vahedeta paar uue plaadi lugu. Kohalolijate nägudest peegeldus kerget segadust, et “wtf toimub?”, mis andis mulle meeldiva rahulolu, et kõik kulgeb olenemata väikestest apsudest täiesti plaanipäraselt. “Committed” tõmbas välja ka kitarrihelid ning olingi valmis liikuma teise osa “Mõtteid elust enesest” juurde. Selle osa täitis trummidel Robert ning tegemisele kuulus gigapikk “Mõtted” ning paar vana Error Reporti punklugu. “Mõtted” ja “My Day” on samuti pärit uuelt albumilt ning stuudios trummiträkke neile lugudele salvestades tekkiski idee Rob ka lavale kaasa kutsuda.
Pilt

Seejärel oli aeg mul lavalt kaduda ja lasta lavale esimene BÄND, ehk siis Roberti The Dead Fish And Trees. Selle bändi kohta olen kuulnud vaid positiivseid kommentaare ning nende viimase aja esinemisnimekiri on päris pikk. Ja ausalt öeldes ma ei kahetse tehtud otsust, sest esmamulje oli vägagi positiivne ning olen vägagi rahul, et sain neid minu viimasel kontserdil esinemas näha.
Pilt

Peale väikest pausi astusin rmfiga lavale teist setti esitama. Esimese osa “Sügiskuldne keskaeg” teemaks olid “Suvetsiid” ning “Psychotic Insanity” diibimad räpilood. Lisaks tuli esitusele paar eksklusiivset akustilist pala, kaasa arvatud “Reede”, mida poolteist aastat hiljem keegi mäletada ei tahtnud, kuid siiski tasapisi kaasa laulsid. Selle osa lõpetasin 10sekundilise kaveriga rmfi produtseeritud loost “Go!”, mille autor Kadri astuski seejärel lavale. Teise seti teine osa “Nostalgiline mälestus viimasest faasist” sisaldaski kolme Kadriga koos esitatud lugu: “Viimane faas”, “Ainus, mida ma tõeliselt armastan” ning “Lumetsiid”.
Pilt

Seejärel oligi Eleenium’i kord lavale astuda. Suurele ja mitmekülgse muusikaga bändile omaselt algas esitus kerge tehnilise tagasilöögiga, kuid see lahenes õnneks kiiresti:
Pilt

Eleenium oli isegi parem kui nende esimesel kontserdil mõni nädal tagasi Keilas. Sound oli korralik kõikides nendes ruumipunktides, kus mina viibisin ning see bänd lihtsalt on suurepärase muusika ehtne kehastus. Usun, et neid ootab ees kõrge tähelend ning hea on tulevikus uhkustada, et minu esimene sooloprojekt andis oma viimsel teekonnal võimaluse tiibade alla tuult saada ka Eleeniumil…

Kui Eleenium oli ürituse tipphetk, nii hea esituse kui kellaaja poolest, ja rahva seas oli raske liikuda, siis kohe parandas selle raskuse rmfi viimane, kolmas sett. Selle seti esimene osa rääkis jutustuse nimega “Posthumanism ja iidsed tavad”, kus tulid esitusele lood, milles pühendusin suitsetamisele, Viru Keskuses hängimisele ning Facebook’i “attention whore”’dele. Lisaks vahele veidi räpp-biiti aastast 2005 ning lõpetuseks kaks punk-lugu uuelt albumilt. RMf555-e viimase live’i viimaseks looks oli “Megan”, mille esitamisele kaasasin ka pool Surakas’t, Sandri ja Intsu.
Pilt

Ja siis oligi aeg lavale kutsuda ka ülejäänud Surakas ning anda ka bändi poolt ühine ametlik viimane kontsert. Läks isegi edukamalt kui seni ja tagasiside oli ka positiivne ja rohke.
IMGP7712

Kokkuvõtteks: Tänan Kodu Baari ja Daniili võimaluse eest lõpetada RMf555 nii mõnusalt õdusas ja toredas Kodus! Tänan kõiki, kes kohale tulid! Tänan bände, kes minuga rmfi viimsetel hingetõmmetel lava jagasid ning artiste, kellega koos sai rmfi lugusid tehtud! See oli tõesti suurepärane tunne kuulda andekaid muusikuid minu loomingut esitamas. Lisaks tahan tänada eraldi neid, kes aitasid kogu selle korraldamise telgitagustega toime tulemises, eriti Sander ja Siim (tehniline abi) ning Kadri ja Robert (tehnika ja instrumendid) ning by default Elo-Mai, kes aitas plaadi telgitaguste toimetuste ja positiivse energiaga mul pidevalt kursil püsida 🙂

SUUR AITÄH KÕIGILE, kes rmfiga viimase 8 aasta jooksul seotud on olnud ning kes võtsid vaevaks see viimane reis läbi ajastute kaasa teha 🙂 Luvyaall!!!

Dawn /// Ex-RMf555

 

 

PS: pildid on lisaks üleval veel: http://public.fotki.com/Raidomf555/rmf555-maailma-lpupidu/

Duubelalbumit “Lahkumise harmoonia” saab osta/tellida mcrmf555@yahoo.com või siis minuga otsesuhtlusse astudes 😉

Lõpulaul..

Yo

Pärast aastat ja kaheksat kuud “puhkust” olen jälle valmis saamas ühte muusikalist kogumikku. Seekord on see eestikeelse nimega “Lahkumise harmoonia” ning sedapuhku jääb see rmf555-le viimaseks üllitiseks. Nüüd teengi väikese taustainfo ülevaate mis miks kuidas.

RMf alustas teismelise sooloprojektina aastal 2004, siis salvestasin umbes 5 demolugu, mis saatuse tahtel kadusid koos arvuti kõvakettaga napid kuu aega hiljem. Siiski ei andnud alla ning tollaste Error Reporti bändikaaslaste toel ja venna illegaalsete progedega sain asja lõpuks jooksma 2005 suvel ning siis ilmus ka 7looline demo EP. Erilist arengut ilmutamata, kuid ERiga Rock Cafe laval esinenuna julgesin siiski avaldada vaid 5 koopiaga duubelalbumi “Fake Truth” aasta 2006 lõpus.

Edasi läks asi veel hullumeelsemaks, kui 2007 aastal tegin põhimõtteliselt 3 kuuga valmis järjekordse duubelalbumi “Psychotic Insanity” ja sedapuhku rikastasin seda ka videomaterjalidega. Siis tekkis ka esimene mõte tekitada taustabänd, kuid selle teostus jooksis kiiresti liiva, kuna kadusid nii sisu kui proovikas. Ühe hea loo siiski kirjutasime, aga selle kaevan võibolla pensionipõlves välja.

Pärast seda hakkas esimene puhkus rmfi lühikese ajaloo jooksul. Lihtsalt polnud jõudu midagi kiirelt kokku klopsida, seega ilmus 2008 vaid väike remix EP ning ülejäänud aja vorpisin nii kuidas tuju tuli uut stuffi. Sellepärast ilmuski LIOR pärast üle kahe aasta kestnud kirjutus-salvestusprotsessi. 2010 oli üldse ilus aasta, mis päädis kontsertiga Lelles ning koheselt järgnenud 365,25-tsükliga. Pärast suuri tegusid hakkasin nostalgitsema ning uue albumi üks plaat sisaldabki vaid 10 aastat vanu lugusid. Juhhui!

Kes aga sellest jutust välja ei lugenud, miks siis ikkagi rmf lõpetab siis ausalt öeldes isegi mina ei saanud aru. Põhimõtteliselt on asi selles, et 8 tegutsemisaasta järel on asi ringiga tagasi alguses ja enne kui ma järjekordsele tiirule lähen, astun ma parem maha. Asi on paljuski ennast ammendanud ning motivatsioon on küll olemas, kuid üksinda iga aasta plaadijagu Kalevi stiilis kräppi toota võtab mind hingetuks. Edaspidi teen ma midagi muud ja kuidagi teisiti, eks me näe.

FB lehekülg annab mulle 1+6 fänni, seega vabandan nende kuue ees, kuid luban Teil kõigil rmfi vaimu edasi kanda endas ja teistes. See ei ole lõpp – see on uus ja ilusam algus.

Musid,
Dawn