RMf555 jõulurõõm

Tere,

See nüüd siin pole mingi õige postitus ega midagi, vaid tegu on ilmselge reklaamiga.

Jõulud on kohe-kohe käes ja veel viimased võimalused jõulukinke osta! Miks mitte kinkida ka armsaimatele näiteks RMf555-e viimane album “Love Is Over-Rated”?  Seda võite kinkida kas iseendale, elukaaslasele, pereliikmele, sõbrale või isegi vaenlasele. Kingi parim omadus on see, et ka plaadi ostja saab kingituse – tasuta MP3 (või vabalt valitud muus formaadis) muusikapala, kus kõlab LIORilt tuttava loo “Viimane Faas” õhtuste uudiste raadioversioon, mis on seni avaldamata.

Tellides väljapoole Tallinnat lisandub postikulu ja sellisel juhul peaks tellimuse võimalikult kiiresti edastama, sest jõulud ju ukse ees. Plaat ise maksab täpselt sama palju nagu ilmumishetkel 7. mai õhtul – 50 Eesti Krooni! Eurodes pole vaja summat esitada, sest antud albumi tootmine lõppeb selle aastaga ühes. Seega, kes praegu ei hangi seda albumit, jäävad sellest ilma või peavad tulevikus suure raha eest eritellimuse esitama.

Kokkuvõte:

Helista või saada sms numbrile 51919115 (emt) või 56127832 (elisa) või saada e-mail aadressil mcrmf555@yahoo.com või rmf555@myspace.com.
Esita tellimus, kus maini kogust ja väljapoole Tallinna tellides ka aadressi, tore oleks jätta ka kontaktandmed.
Hind on 50 krooni + kohaletoimetamine (Tallinna siseselt 0 krooni).
Peale kontaktandmete kättesaamist, saadan Teile e-postiga Teie poolt valitud formaadis loo “Viimane faas (õhtuste uudiste raadioversioon)”.

Tänan tähelepanu eest!

Daun, Mf555, EI666 ja Tsubarutseretsodsu.

Advertisements

Nädalavahetus LA-l.

Tere noored ja teised.

Taaskord on kätte jõudnud juuli keskpaik, mis näitab ainult seda, et minu ametliku vananemiseni on jäänud loetud päevad. Positiivne on aga juba kolmandat aastat järjest minu puhul see, et juuli alguses saab veeta ligikaudu 3 päeva kaunis Lelles huvitavat muusikat ja lehmasõnnikust puhastatud heinapõldu nautimas. Üritus nimega Lelle Alternatiiv toimuski möödunud nädalavahetusel.

Kuna ise astusin esinejana lavale (RMf555), siis oli minu jaoks kohale saamine keerulisem, kui tavaliselt. Isegi oleksin eelistanud rongis juba vaikselt melusse sisse elada, aga tehnika rohkus nõudis auto kasuks otsustama. Paar tagasilööki kohe alguses ja mul oleks peaaegu reedene päev Lelles nägemata jäänud, aga sihikindlus viis võidule ja tänan sügavalt Rened, kes võimaldas mul jõuda siiski juba ürituse alguseks kohale:)

Üks päev enne festivali algust kuulasin läbi ka enamike esinejate demod, et teada, keda kindlalt laval näha tahaksin. Kahjuks teisi bände eriti näha ei jõudnudki, sest järve- ja mäelavade vahet jooksmine oli liiga energiat raiskav (siiski valdab Eestit ju karm kuumalaine), seega tegingi peaaegu et kellaajalise plaani, millal magan-söön-olen ühe lava ees-olen teise lava ees-tšillin sõpradega-käin poes. Suures osas see toimis, kuid kahjuks jäi siiski mõni hea bänd nägemata või nägin poolikult. Esimene ohver oli minu veidi hilinenud kohalejõudmise tõttu off.season, keda ma nägin viimati laval 4 aastat tagasi ja sealtmaalt alates olen neid näha tahtnud – nüüd nägin täpselt viimase loo. Ülejäänud reedesed bändid olid kesised, isegi need, mida ma näha tahtsin. Kindlasti oleks meeldinud mulle Radiowives, aga selle asemel läksin nautisin veidi Börtet ja kahtlaselt huvitavat Sun Quay’d. Viimane oli oma päikseliste rütmide poolest väga asjakohane muusika Elo-Mai üles äratamiseks. Lisaks meeldis mulle, kuidas trummar suutis päikseliste rütmide vahele pigistada mõne metali-laadse trummikäigu ja veel nii, et üldine emotsioon paranes. Põhiline põhjus, miks üritusel reedest alates kohal viibida, oli aga KÖÖMES. See perversselt otseütlev diskopunk bänd võtab alati jala tatsuma ning haige sõnum toob alati muige näole. Seni, kuni ma pole sellest east välja kasvanud, naudin ma nende muusikat väga.

Teine päev oli pikem – just seetõttu, et algas hommikul vara, kestis 12 tundi päikese käes olles ja lõppes hilja öösel. Hommikuklubis istumine võimaldas mul näha, mis mind ootab vähem kui 24 tunni pärast ees. Kuigi jah Kassidele Iirised, kui üks parimaid artiste, oli laulja puudumise tõttu ebaharilikum – aga instrumentaalidena kõlasid lood iseenesest siiski huvitavalt. Esimene must-see oli Miip, kelle kontserti jõudsin jälgida aga kahjuks ainult kolme loo jagu, kuna siis pidin jällegi jooksma järvelavade eest mäelavade ette, kuna seal astus lavale kaasvõitleja Surakast – Rob Findel. Soov näha kuidas ta oma asjadega üksi suurel laval hakkama saab ning soov saada Rob Findeli demoplaat väärisid seda jooksu. Vähene ettevalmistus muutis lugudevahelised pausid küll venivaks, aga muidu oli täitsa tipp-topp esitus. Jäin rahule ning võtsin edasi üritust natuke rahulikumalt, kuni lavale astus minu suurim lemmik Eesti artistide poolelt – Crashdaf. Sai hüpatud ja lauldud (hääleharjutused hommikuseks kontsertiks:D).  Õhtupoole jagus veel hunnik poolikuid elamusi KamikaDze-TR, Groundhog Day, Blueintheface ja Junk Riot näol. Oleks nad veidigi rohkem eraldi esinenud, oleks saanud ka neid rohkem nautida, aga ega ma väga kurb ole sellegipoolest. Korra uudistasin ka Mimicry esitust, aga mõne hetkega sai selgeks, et kuigi peategelane Paul on rohkem liikuma ja isegi häälitsema hakanud, siis siiski meeldis mulle nende esitus 3 aastat tagasi rohkem (nende saatel sai moshimist õpitud, kuid LA näitas, et enam küll ei viitsiks, isegi mitte peale kolme õlut). Meinstriimiks muutumine võib ikka palju muuta…

Viimane artist kellele kaasa elasin ning kes mu kaelalihased esmaspäeva õhtuks valurežiimile lükkas, oli Folke Westside. Nende loominguga sain tuttavaks läbi MySpace’i, kus nad lisasid mind sõbraks Lelles esinemise tõttu. Mulle meeldis ja tahtsin neid ka laivis näha. Kontsert aga oli rohkemat kui meeldejääv – see hävituslik jõud, mis lavalt paiskus, imes kogu mu energia positiivsel teel välja ja seega mõistsin, et olingi kogu ürituse vältel enda tantsujalga selleks artistiks hoidnud. 10 punkti neile. Kuigi nende näod ja olek reetsid, et nad pole mitte üldse kaine mõistusega – ja tegelikult sellist muusikat ei saakski kunagi kaine mõistusega ei teha ega kuulata/vaadata. Loodan, et nad on peagi tagasi. Samamoodi ka Blueintheface, kelle kontserti ma eelmisel aastal nautisin sajaga, aga see aasta ei jõudnudki täielikult kõike võtta sellest.

Liiga palju olen juba kirjutanud, kuid kõige tähtsam on veel rääkimata. Eelviimase artistina astus üles RMf555. Unised inimesed, joobes inimesed ja lahkuvad inimesed – see oli kogu mu publik. Aga ma olin selleks valmis. Kuna ma olen jutuvestmises suhteliselt halb, siis ma ei hakanudki pikalt jutu vestma vaid tegin oma lood ära. Ei tea, kuidas inimesed seda kõike vastu võtsid, aga positiivset tagasisidet leidus nii mõneski aspektis: näiteks see, et taheti lisalugu, lisaks leidsin mõttekaaslasi kaasesinejate hulgast ning kogu kontsertile eelnenud ja järgnenud aja mind tehnikaga abistanud Elo-Mai jäi asjaga väga rahule. Omalt poolt lisaks, et keeruline oli mõnes kohas vaid see, et väikse lava tõttu polnud seal monitore ning kohati ma pidin usaldama oma ajus elavat metronoomi, kuna bäkkträkid kadusid vokaalid ja kitarri taha ära. Täpsemalt aga saab kuulda/näha tulemust juutuubis:) Niisiis teine RMf555-e laiv ja lähitulevikus viimane on nüüdseks küll seljataga, aga positiivset jõudu edasirühkimiseks andis see küllaga, ka Suraka lainel.

Egas midagi, kui kohtumiseni järgmise aasta Lellel ja loodame, et siis suudetakse lippu sama kõrgel ikka edasi hoida:)

Daun.

LWOR*

Tere õhtust noored-vanad.

On möödunud vaid 48 tundi või veidi enam sellest, kui maailm muutus minu ja veel 36 inimese jaoks. Selle muutjaks oli RMf555-e viienda plaadi “Love Is Over-Rated” esitluskontsert-koosviibimine Autosauna peoruumis. Nüüd annaks enese, kui asjasse kõige enam mässitud inimese, lõpliku arvamuse asjade kulgemisele:)

Päeva märksõna – nagu korraldajatele kohane – oli “ajapuudus”, kohati isegi “hilinemised”. Siiski jõudsin olenemata tunniajalisest hilinemisest peopaigaga piisavalt tutvuda enne lavamaterjalide ja tehnika kohaletoomist. Lava tuli ise ehitada, sellega saime edukalt hakkama ning tehnika üles seadmine ja soundcheck kulgesid samuti probleemideta.

Publik hakkas kogunema umbes pool tundi enne ürituse algust. Kui esimesed külalised jõudsin ilusti vastu võtta, siis edaspidi tuli neid juba nii tihedalt, et ei jõudnud süvenedagi. Kui kell sai kaheksa, oli aeg üritusega alustada. Sagimine vaibus ning juhatasin sisse Kadri tehtud dokumentaalfilmi RMf555-e tänapäevast. Kuna film on täis väga toorest stuudiomaterjali, siis leidus publiku hulgas nii inimesi, kes kõht kõveras naerda tihkasid kui ka neid, kes filmi tõttu tõsiseks muutusid. Et segadusi hajutada seadsin ma end valmis lavale astumaks. ning umbes 2045 olin valmis lavale astuma kokku ligi pooleteiseks tunniks.

Kontserti alustasin samade lugudega, millega algab ka plaat ning vahele lisasin ka dokfilmis kuulda olnud loo “For You”. Kuna väga imelik oli üksinda laval olla ning ausalt öeldes polnud ma korraldamise tõttu palju proove teha jõudnud, tekkis kohati selline “wtf mis toimub” tunne. Tasapisi see hajus ning mida lugu edasi, seda rohkem tundsin ma rõõmu sellest, mida teen. Kuna tegu oli siiski suures osas tutvusringkonna inimestega, siis polnud publik klassikaline rokipeoseltskond, seega saalis viibijate rahulik istumine ei paljastanud, kas üritus on kordaminemise või hävimise suunal.

Tõestamaks, mis toimub, tõmbasin hoo maha ja tegin mõne akustilise loo, kaasa arvatud dokfilmis olnud 1995. aasta loo “Tulla ma, ei saa”. Akustiliste lugude vahele tegin ma aga ühe ühislaulmise pühendusega ühele korraldajatest – Renele. Tema kirjutatud “Sinine Volkar” ühendas lõpuks laval toimuva ja publiku ning isegi pooleteistaastane õelaps hakkas lava ees tantsima.

Järgnevalt tuli lavale Elo-Mai, kelle vokaalse esituse kohta olen ma praeguseks hetkeks kuulnud ainult kiidusõnu:) Esitasime koos akustilise “Stars”-i ja järgmise singli “Kauapüütud Kuulsus”. Olenemata pisikestest näpukatest sai Elo laval siiski edukalt hakkama ja ma loodan, et ta tuleb teinegi kord mind laval abistama.

Pärast väikest ajaloos tuhnimist looga “Frightened”, tulin tagasi tänapäeva. Üldiselt oligi live üles ehitatud nii, et kõlaksid umbes pooled uue plaadi lood ja enamus vanad singlid ja hitid. Nii lisasingi live’i lõppu publikule kaasalaulmiseks vanad head teada-tuntud lood “Like OMFG!” ja “Kellaviietee”. Pärast seda oligi aeg öelda “sau.kalli”. Siiski sooviti veel korra kuulda “Kellaviieteed” ning seekord laulis juba praktiliselt kogu rahvas koos. Suure ühtsustundega kontserti osa ka lõppes.

Üritust õnnestunuks lugeda saab nii mitmelgi põhjusel. Esiteks oli tagasiside korraldamise, idee, filmi ning ka kontserti enda koha pealt enamasti positiivne. Teiseks oli publik küll eestlaslikult tagasihoidlik, kuid siiski igati toetav ning koostööaldis. Ning kolmandaks – nagu vanainimestele meeldib – näitavad numbrid ka õnnestumist. Kohale tuli veidi rohkem kui plaanitud 30 inimest ning plaate ostsid ligi pooled. Lisaks on juba korduvalt küsitud RMfi järgmise kontserti toimumisaja kohta. Siiski suurim õnnestumine on minu jaoks see, et üldse sain antud albumi valmis ning seda lõpuks inimestega jagada. Seetõttu tekkis ka laupäeval rahulolu tunne ja mõte, mida edasi tegema hakata. Seda aga hiljem.

Siinkohal tahaks tänada kõiki, kes kohale tulid. Minu jaoks tähendas see palju:) Loodan, et see üritus jääb ka Teile meelde.

Suur Aitähh!

Daun,
sau.kalli

———
* – Vihje kontserti nimele “Live Is over-Rated” minevikuvormis – “Live Was Over-Rated”;)

LIOR lugude tutvustus osa 2.

Tere taas noored ja nooremad.

Vahepeal on möödunud kiired ajad albumi asju ajades ja kuna olukord hakkab lõpusirgele jõudma, on paslik teha ka teine pool lugude ülevaatest. Sellega seoses väärib mainimist ka plaadi ilmumise täpsem info – “Love is Over-Rated” ilmub 7. mail 2010 ning tol samal päeval ilmub ka esitluskontsert “Live Is Over-Rated”, kus saab kuulda lisaks mõnedele uue albumi näidetele ka vanemaid lugusi uuenduslikus ja esmakordselt live-kuues:) Jätkame siin aga poolelijäänud lugude tutvustust.

14 – Other One
“I had to be yours but now she is mine..”

Selle loo sõnad on kirjutatud aasta 2005 sügisel. Loo põhimõte on selles, et mees üritab naisele rääkida, et too on küll kogu ta elu, aga siiski armastab ta vahepeal ka teisi tüdrukuid. Idee inspiratsiooniks on kõiksugu armastussuhted elust enesest, kus üks osapool väidab teisele, et too on tema elu armastus, aga samal ajal omab suhet ka teistega.
Kuna idee oli suht pungilik siis muusika loomine suurt raskust ei valmistanud, tuli lihtsalt leida õige punkriff. See tuli peaaegu iseenesest ühel akustilisel poolenisti häälest ära kitarril (nagu pungile kohane), kui istusin üksinduses Võrtsjärve-äärses majas hallil kevadtalve õhtul.

15 – Päästmatu
“Uppuda ma ei saa, isegi kui ujuda ei oska.
Päästma end ise pean enne, kui on liiga hilja.”

Selle laulu kirjutasin 2009. aasta kevadel. Algselt oli see üleni akustiline ballaad, kuid et teda veidi erilisemaks muuta, otsustasin lisada lugu läbiva sämpli. See sämpel muutis aga loo meeleolu väga sügiseseks, mistõttu on see lugu mulle hingeliselt ehk kõige lähedasemaks saanud oma senisest loomingust. Seega panin ka lüürikasse suurema osa oma hingest. Kokku võttis laulusõnade kirjutamine aega üle poole aasta ning viimased refrääni read tulid alles sügisel, kui toimusid viimased vokaalide salvestused.

16 – Päästemissioon (Take You Away)
“Sest ma tahan põgeneda – Sinuga koos!
Kuhugi kaugele, et ilusam lõpp oleks sellel lool.”

Selle loo idee on mind kummitanud juba aastaid. Nimelt midagi jõulist, kuid samas hella. Idee poolest midagi kus aitan inimesel, kes ennast ise aidata ei suuda, teostada unistusi ja põgeneda. Loo idee oli algselt inglisekeelne, kuid lõpplüürika tuli siiski eestikeelne. Selletõttu ongi pealkiri kakskeelne, kuna lugude nimekirja algne variant omas veel nime “Take You Away”, mis oli loo valmimisprotsessi jooksul tema töönimeks. Muusikas ühendasin RMf-ile omased kolm nüanssi – nu-metal kidra, lihtne klaverisämpel ja hiphoptrumm.

18 – Eneseusk 2
“SEE – olgugi nii karm kui tahes
EI takista mind eksisteerimast vahel
LÕPPEma peab valu, et võidaks julgus
EALES üksi olles mul võitu ei tulnud.”

Pärast 2008. aasta suvel kirjutatud “Eneseusk 1” lugu tekkis idee muuta see RMf’ilikuks. Tehes sinna hiphopiliku bassi ja trummi käigu ning viies kogu kitarri klaveri osale sain ma hoopis teise äärmuse loost. Äärmuse, mis vastas RMf’i standarditele. Siiski painas mind akustiline versioon ja nii tekkisidki kaks erinevat versiooni, kuna neid ühendada oleks läinud liiga absurdseks. Ehk siis “Eneseusk 2” on lugu, mis näitab, milline oleks album musikaalses mõttes välja paistnud, kui oleks jäänud jõusse esialgne idee kitared kõrvaldada.
Lüürika oleks pidanud jääma kahes eri versioonis samaks, aga vokaale lindistades sai aru, et täpselt samamoodi sama lüürikat laulda pole mõtet. Et hiphopilikku biiti ära kasutada tuli leida midagi räpilikumat või siis sama viisiga laulda erinevaid sõnu. Lõpptulemusena leidsin paar aastat tagasikirjutatud lüürika, mis rääkis just selle nurga all eneseleidmisest, millise nurga all oli ka “Eneseusk 1”. Teine osa on siiski veidi teemat lõpetavam ning mõtiskleb olukorra üle, kus eesmärk on saavutatud ning edasi pole kuhugi liikuda. Mida sellistel juhtudel edasi teha?

19 – Committed
“sa oled mu armastus, samas mind sa hukutad
päästerõnga nime all pudelisse uputad”

2008. aasta keskel tabas mind sügav sisemine diskussioon suitsiidi teemal. Küsimus oli, miks inimesed selle tee valivad, kui on palju muidki võimalusi. Küsimus jäi lahtiseks, kuid sellele lahendust otsides saavutasin mitmeidki huvitavaid loomingulisi eesmärke. Näiteks video loole “…” ning lühijutt noorest hüljatud teismelisest, mille avaldamine jäi suuresti selle taha, et ei jõudnud sellega enam tegelda. Kui oleks jõudnud, oleks see audio kujul selle albumi lõpulugu. Aga eks kunagi jõuab. “Committed” aga on see osa tollasest ajast, kus ma käsitlesin suitsiidi kui osade inimeste elu armastust.
Lugu tuli minule vastavalt piisavalt emo’lik, kus on siis tunnete mäng armastusega suitsiidi vastu, taustaks kiire poppunk. Lüürika ülesehituses ongi teine osapool muudetud isikuliseks. Et lugu muusikalises mõttes huvitavamaks teha, lisasin sünteka, mis oma rokilikult kiirete akordide klimberdusega muudab kuiva pungi elavamaks. Süntekat salvestades aga näppisin klahve soojenduseks liiga palju ning sealt tekkis kerge hiphopilik idee. Sellest tekkis loo algusesämpel, millele räppida ma aga ise ei soovinud. Kuna see osa oli liiga pikk, et niisama tühjaks jätta, tuli otsida keegi kõrvaline isik, kes räpiks. Pärast mitmeid tagasilööke jõudsin lõpuks noore tulevase dirigendi Kristelini, kelle jaoks muusika ei tohiks võõras olla, aga kes minu andmetel räpiga üldse ei tegele. Seega oli see huvitav kogemus meile mõlemale. Tema esitatav lüürika on tema enda idee minu lüürika baasilt.

20 – Stars
“I’d better lose myself – than you, my star so bright”

Selle loo lüürika ma kirjutasin samal õhtul 2005. aasta sügisel, kui kirjutasin ka “Other One”’i. Öösiti tähtede vaatamine oli toona minu jaoks üks ilusaimaid hetki ööpäevast. Unistused, mis tähti vaadates tekkisid, kandusid läbi klaviatuuri ka lüürika näol arvutisse, kuhu nad jäid lihtsalt seisma. Mingil hetkel vanu lüürikaid tuhlates tekkiski idee need kaks lugu siiski lauludeks teha, eriti kuna plaadi teema nõudis armastuse-laule. Sõrmitsedes koheselt kitarri tuligi selle loo põhiline kitarrikäik. Salvestades akustilise ja kärinaga kitarri, leidsin ma, et sinna ma ei taha lisada rohkem midagi ning nii see jäigi puhtalt kitarri looks. Vokaale lindistades jäin ma vokaaliprodutsent Kadri karmi kriitikatule all lihtsalt öeldes jänni. Olin valmis toda lugu juba unustama, kui stuudiosse tuli Elo, kes lindistas “Kauapüütud Kuulsusele” oma vokaale. Kuna nii mina kui Kadri olime hämmastunud Elo ilusast vokaalist, siis oli ühene idee anda talle proovida ka mõnda muud laulu. Ainus, mis polnud liiga kinniselt minu siseeluline ning millele õrnem vokaal ka sobida võis oligi “Stars”.
Et lugu lauldud saaks, muutis Elo ka algset lüürikat vastavalt oma vajadustele nii grammatika kui vokaalsete nüansside tõttu. See on plaadi ainus lugu, kus RMf’i liikmetest keegi suud lahti ei tee ning muusika on ka vaid Daun Hilli kitarridele tuginev.

21 – F99
“miks…ma… ei saanud olla sinuga…
kauem – kui olin – sa olid osa minu elust
kauem – kui tahtsin – sest sa murdsid täielikult MINU!!”

Selle loo kirjutasin 2007 aasta lõpus. Lüürika isegi tolle aasta eelviimasel päeval. Loo algupärane nimi oli “Frustratsioon” ning see lugu räägibki armastusest frustratsiooni purustava jõu vastu. Kuna tollest ajast on palju muutunud, siis on palju liikunud mõtteid laulu ümber teha, seda nii lüürika kui ülimalt pika muusikalise osa poolest. Siiski tundsin, et see kirjutamiseaegne frustreeriv maailmapilt iseloomustab seda plaati kõige paremini. Eriti arvestades olukorda, et laul on kirjutatud nii mõnegi teise selle albumi looga samal ajal (k.a. “LIOR” ise). Seega on sellel lool kindlasti oluline roll rääkida minu sisemistest armastustest ning looming on mõeldud siiski avaldamiseks, et see saaks ajapikku kuskilt peegelduda.
Siiski lisasin muusika “ilustamiseks” palju sünteka sämpleid, viisin sisse mitu kitarri ning muutsin lüürikat, et vokaal kohanduks paremini viisiga. Tulemuseks on viha minimeerimine, kuid albumile sobiva teose maksimeerimine.

22 – OK
“Maailmas on liiga palju ilusaid naisi,
mõned suurlinna tibid, mõni kasvatab maisi”

LIOR on album, mille kirjutamisel olen tihtipeale lähtunud neljast erinevast aspektist. Need neli ongi RMf’i ametlikud liikmed. Kolm “muusikut” omavad plaati läbivalt omanäolisi vahepalu, kus on kasutatud vastava liikme käsutuses olevad vahendid. Selliste vahepalade mängu lõpetab kõigi kolme ühine töö “OK!”. See lugu peaks originaalis nime kandma “OnaKunn” ning tegemist on ühega  paljudest koostööprojektidest. Kuna aga originaalversioon ei valminud, siis läheb albumil käiku ainult RMf’i liikmete poolt teostatud salm.
Lugu räägib puht räpparlikult, kuidas lood naistega siin maailmas on. Selle loo sisu ei tasu isiklikult võtta kõikidel feministidel ja muudel asjaarmastajatel, sest lugu on ikkagi põhimõttelt irooniline seik elule, kus mitte ühtegi naist saades ei jää üle muud kui Balti Jaama peldikus kätt harjutada..

23 – Viimane Faas
“ÕIGLUST POLE, MAAILM ON KADUN’D
HING MU SEES ON PURUN’D JA VALUS”

Selle loo ideeks on igapäevane kurb statistika sellest, mis toimub meie maanteedel ning ka igal pool mujal. Eelkõige sain innustust loole paar aastat tagasi, kui suvi otsa tuli ainult uudiseid hukkunud inimestest. Võttes iga traagilist olukorda hingeliselt, siis hakkas see teema mind närima. Nii tekkiski idee see lõpuks laulu panna.
Algne idee oli teha karm räpplaul manitsemaks inimesi ettevaatusele. Sellele mõeldes sai salvestatud ka sügavamõtteline klaverisämpel. Kuid kuna selliseid lugusi on enne juba tehtud (nt. Crashdaf “Peatee”), siis tekkis idee teha lugu hoopis emo-pungilikuks ning lähtuda asjale teisest vaatenurgast. Ainus asi, mis samaks jäi oli loo viimane rida “Järgi sõidan Sulle ma”. Loo nukrameelsust aitas toetada ka vokaaliprodutsent Kadri kaasalöömine loo teises pooles maheda naisvokaaliga.

Selle looga avaldan kaastunnet kõigile, kes on lähedasi kaotanud selliste õnnetuste teel, RMf555 on Teiega!

24 – sau.kalli
“Teid nüüd ma, sõbrad head, pean jätma”

Kes mind MSNis omavad, teavad, kuidas mulle meeldib inimestele öelda jutu lõpuks “sau.kalli”. Minu meelest on see ilus žest, mis annab sooja tunde ning lisaks ka kindluse, et vestlus on kujunenud sõbralikus keskkonnas. Selle looga avaldan ma tänu kõikidele sõpradele, kes mind on välja kannatanud ja kes kavatsevad ka edaspidi seda teha:)
Ma armastan Teid kõiki!

sau.kalli,
Daun

LIOR lugude tutvustus osa 1.

Tere. Kirjeldan siis lühidalt laule, nende tekkimist ja nende teostamisi. Albumil on kokku 24 rada, neist üksikud on vahepalad. Täispikad lood aga saavad kajastust kahe sissekande näol, milledest esimene on siin. Palju õnne!

2-Love Is Over-Rated
“‘Til you’re sure you wanna be loved, take all your hate and bring it all out”
Plaadi nimilugu, mis paneb ka temaatilise aluse kohe alguses paika. Loo idee tekkis aastal 2007 – ajal, mil hakkasin kirjutama uut albumit. Esialgu tuli lüürika, mille kirjutasin äsja ülikooli astununa loengus aja viitmiseks. Osaliselt oli see innustatud mu enda tunnetest armastuse teemal, kuid enamasti viis sellise riimijadani mind hoopiski mõte armastusest ja kuidas seda alati mingis mõttes väärkasutatakse, et endale hetkeks head teha. Täpsemalt sellest teemast on kirjas blogi esimeses sissekandes “Armastus!?!”.
Loos on kaks eraldi situatsiooni paljudest võimalikest situatsioonidest, kus üks osapool näeb suhtes midagi enamat kui teine ja seega saab ka palju haiget. Kuna pole olemas nn keelatud armastust, siis saabki armastus esineda isegi kohtades, kus ei peaks. Neist kohtadest ongi salmid inspireeritud.
Muusika koha peal oli idee teha midagi kiirelt pungilikku, kuid samas teema sügavust puudutavat. Üldiselt sai muusika valmis paari päevaga ja seega kõige esimese loona sellel albumil. Vokaalset osa ootas muusikaline pool riiulis ligi kaks aastat.
Lisaks teeb loo teises pooles kaasa MyS, kes elavdas lugu ning viis selle palju pungilikumale ning otseütlevamale tasemele.
3-Viru Keskuses Hängimise Alternatiiv
“Peksame lampi, kuni toas on pime”
2007. aasta lõpus hakkas mind kummitama üks mu järjekordne vaimusünnitis. Rida, mille ülesehitusega sai vokaalselt hästi mängida. Nagu seda oli ka “Kellaviietee” puhul, siis pidin taaskord hakkama meisterdama muusikat vokaalse idee ümber, et rõhud asetseksid õigetes kohtades. Pikapeale jõudis kitarrikäik valmis ning järgmisena tuli vältida taaskordse “Kellaviietee” tekkimist ning arendada lüürilist poolt võimalikult kaugele edasi. Aastase vahega tekkisid esimene ja teine salm, mis sidusid loo tervikuks alles stuudios vokaale lindistades.
Kuna tegu oli esimese looga, millele vokaale lindistama hakkasin, on siin tunda üsna palju juhendamist ka vokaalide produtsendi Kadri poolt. “Push the limits” võiks selle kohta öelda, sest selles loos olen kasutanud pea kõike, mida mul tol hetkel oma häälega teha oli võimalik.
Lõplik variant taustamuusikast tekkis alles loo miksimisel enne singlina ilmutamist ning see omab kõiki elemente, mida antud album omada suudab.
Lugu ise räägib sellest, et kodus passimisel pole mõtet. Kuid kui minna sinna, kuhu kõik lähevad ning selleks juhtub olema kaubanduskeskus või midagi, siis juba targem on kodus istuda. Loo pealkiri on tahtlikult emo-stiilis pikk ja keeruline ja loos otseselt mittekajastuv, et kuulajal jääks veidi endale ka mõtlemisruumi.
4-Sügis
“Põgenemine pole pääsetee, kuid jäämine on piin”
Nagu nimigi ütleb, on lugu kirjutatud 2007. sügisel. Loo esialgne töönimi oli “Sügismasendus” ja demo versioon oli valmis jõudma “For Fans EP” peale. Siiski otsustasin lugu enne täiustada ja jätta lõpptulemuse “LIOR”-i jaoks. Loo lüürika tekkis taaskord koolis loengutes, välja arvatud lõpus esinevad read, mis tekkisid demo lindistades.
Kitarrikäik tekkis samuti toona ning ühel hetkel hallis sügisilma videvikus istudes. Järgmisel päeval koolis kirjutasin kitarri tabulatuurid paberile ning sellisena see käik säilus.
Demo ja originaalversiooni erinevus on eelkõige muusikas, kus nüüd esineb ka klaver ning, kus kitarrid on mitmekülgsemad. Vokaal, mis algselt tundus olevat midagi karmimat on lõpptulemusel pigem pungilikult rahulik. Et lugu huvitavamaks teha, lisandusid lõppviimistlusel ka erinevad reverse-efektid loo lõpuosas.
6-Justice
“I apologize for thinkin’ that I’m the unbreakable truth that’s living a lie.”
Kuna antud plaadi kirjutamine toimus suures osas aastatel 2007-2008, siis on ka suur osa lüürikast kirjutatud kas ülikoolis loengute ajal või Tartu-Tallinn liinil bussis/rongis. Nii ka see lugu, mille idee tekkis otseselt filosoofia loengus ning mille riimid sündisid sealsamas koha peal. Nimelt oli loengu teemaks “Õiglus” ning siit ka loo pealkiri. Lüürikaga koos tekkis ka vokaalne idee, millele sai koheselt tehtud esialgne kitarrikäik. Siiski lõppversioon loost tuli erinev, sest vokaale lindistades tekkis tunne, et tollane versioon oli liialt pikk ja veniv.
7-Magnet
“Sa annad veerand, peaksid andma pool, võiksid anda terve, et Su taastada saaks.”
Idee loost, mis räägiks sellest, kuidas positiivsed inimesed tõmbavad ligi negatiivseid inimesi ja vastupidi, tekkis juba mitu aastat tagasi. Et lugu kindlasti ka kunagi valmiks, tegin valmis taaskord kitarrikäigu ning sellise, mis kindlasti tulevikus mind idee juurde tagasi tooks. Lihtsaim võimalus selleks oli plaan kirjutada oma elu esimene täispikk kitarrisoolo. Plaan töötas ja juba mõni nädal hiljem leidsin ennast taas koolist loengu ajal riime rebimas – teemaks “Magnet”.
Enne miksimisstaadiumi oli mõte täiustada puhtalt kitarril põhinevat lugu mõne erineva pillisämpliga. Pika otsingu tulemusena meenus, kuidas ma tahtsin antud plaadi jaoks akordionimängu selgeks õppida. Seda ma ei suutnud, kuid süntekas aitas hädast välja ning sealt tuli ka lugu saatev akordioniviis.
8-Eneseusk 1
“Ema, miks jätsid mind Sa siia? Sa ju peaksid teadma, et ma üksi kardan.”
Plaadi ainus puhtalt akustiline lugu. Laulusõnad ja muusika tekkisid koos 2008. aasta juulikuu õhtutel. Toona veetsin ma terve nädala üksi oma maakohas – aja viitmiseks oli kolm võimalust – rattasõit, “For Fans” EP lindistamine või vesipiip (Sealt ka “RMf555 in action” seeria esimene pilt). Hetke üksindus, pikk ajaveetmine oma kitarriga ning soojad suveõhtud tekitasid minus pideva eneseotsingu temaatika, mis avaldus justnimelt sellesse loosse kokku.
Loo kitarrikäik sai salvestatud ka sel samal ajal ühes “Kopipeist”iga. Vokaalse osa salvestus kestis aga kaua, sest produtsent tahtis kindel olla, et see oleks piisavalt parim mis võimalik. Pärast seda lugu on aga muutunud lugude akustiline esitamine rohkem teemaks. Lisaks oli see esimene lugu, mis takistas mu esialgset plaani kitarre uuel plaadil vähendada.
Loo teemaks aga on lühidalt see, kuidas inimene peab ennast leidma, isegi kui teised ta maha jätavad. Üksindus on küll valus, aga tuleb uskuda eelkõige endasse ja olukorrast üle olla.
10-(R)
“Everybody smiles the same way.
Everybody has the same face.”
“Sa olid bitijada minu arvuti ekraanil…”
Loo nimi juba näitab millega on tegu – vikerkaarega läbi msni. Siiski pole tegu homoerootikaga, vaid lihtsalt eluliste näidetega interneti elu ohtlikkusest ning isegi mõttetusest. See, et kõigil on tänu smailidele samasugused näod ja samasugused naeratused, ei tähenda, et ka teisel pool juhtmeid see tegelikkuses nii on. Olen ise lähemalt ja kaugemalt teemaga tuttav olnud ning tean, millega mõni inimene on isegi riskinud, et oma interneti kallimaga olla. Ise pideva interneti sõltlasena pidasin vajalikuks oma tunded paberile kribada ja valjul häälel välja öelda – iseasi kas kellelegi see korda läheb.
Muusika kirjutamisel tekkis idee jällegi oma süntekat näppides. Nimelt leidsin ühe huvitava soundi, mis meenutas vanakooli elektronmänge. Kuna tegu siiski ititeemalise looga, siis leidsin, et antud sämpel on loo jaoks enam kui tarvilik. Lisaks kitarrisaundi, mille tegelikkuses lõin juba “Love is over-rated”’it kirjutades, mõeldes et tervel plaadil peaks olema üks läbiv uudne kidrasaund, sai nüüd katsetatud ka kangiga mängimisel. Ning bassikäigu ja trummide jaoks tuhlasin läbi veidi nu-metal ja hip-hop materjale.
11-20
“Sick story that has never been told – this story is 20 years old!”
Selle loo kirjutamine toimus 2007. augustis, toona olin ma just saanud 20 ning sealt ka loo pealkiri. Siiski ei jõudnud lugu valmis PI albumile, vaid ootas vaid bassikäigu ja lüürika näol ligi 1,5 aastat enne kui tuli ülejäänud muusika.
Vokaalide salvestusel tekkis probleem, sest algne vokaalne idee ei olnud teostusel kõige parema kõlaga. Koos vokaaliprodutsent Kadriga laulsime, rääkisime, sosistasime, räppisime, kiljusime ja karjusime selle loo kümneid kordi läbi enne kui jõudsime mingite ideedeni. Lõplikes valikutes me polnud siiski kindlad ning sai üle küsitud ka kõrvalistelt isikutelt, mida nemad asjast arvavad. Lõppkokkuvõttes saime ühe omapärasema vokaalse esituse kogu albumil ning selleks kulus ligi kaks kuud erinevaid vokaalide salvestusseansse.
12-Kauapüütud Kuulsus
“Su kauapüütud kuulsus ei pruugi olla igavene!”
Paljud meist ajavad taga feimi ja sulli. Kuid enamasti ei mõelda, mis on selle kõige hind ning kas see kõik on üldse seda pingutust väärt. Lugu keskendub taaskord ainult kahele vaatenurgale paljudest. Üks neist räägib tütarlapsest, kes käib pidevalt mööda baare pidutsemas saades nii endale palju tuttavaid. Ta ei arvesta sellega, et olenemata kui palju tal selliseid tuttavaid on või kui kuulsad nad on – seni kuni ta ise millegagi ei tegele seni ta rohkemaks kui üheöökuulsus ei saa.
Teine osa on aga poisist, kes annab küll kogu oma hinge, et jõuda lavale, kuid kes ei arvesta, et see on alles osa teest, mida läbida. Kuna ta on andnud selleks hetkeks juba endast kõik, siis hääbub ka see täht kiiremini, kui süttis.
Kindlasti ei taha see laul maha matta noorte inimeste unistusi, vaid pigem hoopis innustada kõiki tegelema asjaga sajaprotsendiliselt. Pole mõtet pingutada ja saada üheöötäheks. Kuigi paljudel juhtudel see nii käib. Tuleb lihtsalt arvestada, et see, mida teed, see ei vääri surma, ära looda võita, vaid naudi kogu protsessi, sest kui ainult kuulsuse peal väljas olla, siis on unistused kiired luhtuma.
Muusika osas oli idee puhtalt nu-metalik. Kuid siiski RMfile omaste vidinatega nagu teise salmi taustasämpel.
Kõige olulisem osa laulust aga on koostöö Eloga. Loo lüürika kirjutamise hetkel sõitsin temaga koos Tartu-Tallinn rongis ja kuna esimene ja teine salm olid erineva sisuga, siis küsisin kohe, kas ta oleks huvitatud koostööst selles loos. Saades jaatava vastuse hakkasingi tegema muusikat, mis oleks õige tempoga, et ühilduks nii räpi kui ka maheda naisvokaaliga. Elo lõplik vokaalne stiil kujunes välja aga alles stuudios vokaale lindistades.
Jätkame nädala pärast:)
Daun.

Sissejuhatus LIOR-sse

Tere.

Mõtlesin rääkida lõpuks ka RMf555-e peatselt ilmuva albumi tagamaadest. Plaadi valmimine on viimases etapis ja loodan asjaga ühele poole saada hiljemalt märtsi alguses, aga eks me näe. Plaadi lugude nimekiri igal juhul veel paigas pole, seega kui see selgineb, siis annan ka lugude taustinfost lühikese ülevaate – seda aga tulevikus.

Plaadi nimeks on “Love is Over-Rated”. Albumi nimi tuleneb samanimelisest loost, mille juured ulatuvad 2007. aasta hilissügisesse. Selle pealkirja pikem ja sügavamõttelisem lahtiseletus seisab selle blogi esimeses sissekandes. Albumi nimi ühendab tegelikult ka kõik plaadi lood, mis on omavahel seotud ühe teemaga – armastus. Siiski pole see pelgalt kesine popp stiilis armuvalu, vaid lugudes leidub nii iroonilist armastust kui tõelist armastust, nii armastust sügente kui lõbusate asjade vastu, nii armastust enese positiivsete ja negatiivsete poolte vastu, aga ka viha kõikide nende asjade vastu. Teema on ülimalt laiahaardeline, kuid olen proovinud teemad piisavalt kokku koguda ja valinud just sellised lood, mis puudutaks igat võimalikku serva, et asjast kindla joonega üldpilt anda. Ja tänu sellele on lootus, et iga inimene leiab plaadilt midagi, millega ta on oma elus kokku puutunud.

Plaadi kirjutamine algas 2007. aasta sügisel. Umbes samal ajal kui ilmus eelmine täispikk album “Perfect Insanity”. Esimesed riimid rebisin ülikoolis loengutes, mis oli uus keskkond ning andis palju energiat ja huvitavaid ideid. Selle veidi üle kahe aasta jooksul on mu elust läbi käinud kümneid inimesi, kellest vähesed on jäänud, mistõttu olen hakanud elu erineva pilguga vaatama. Ja see on ka paljude laulude sõnumite allikaks olnud. Algne plaan oli teha kõik lood valmis ainult kitarri taustale ning lõppfaasis kitarrid minimaalseks keerata – päris nii see siiski ei õnnestunud. Tänu sellele ideele on aga paljude lugude vokaalid tihedamalt muusikaga seotud kui vanematel lugudel. Veel üks suurem muutus lugude kirjutamise protsessis oli mõnede lugude laulusõnade korduv ülekirjutamine, mida ma ka seni vähe praktiseerinud olen.

Muusika koha pealt on tegu igipõlise RMf555-ga. Endiselt on palju “efekte”, mis tulenevad tänu “raw&uncut” salvestusstiilile, kus ma ei jahi taga ideaalset produtseeringut, vaid pigem lõpptulemust, mis oleks seotud iga etapiga loo ajaloos. Ja see aitab säilitada lugude ehtsust ning RMfilikku omapära. Pillivalik on endiselt kitarr-sünt-bass, ühes loos olen proovinud ka trumme mängida, aga see lugu pigem tuleb hardcore fännidele kunagi mingi spetsiaalversiooni peal. Suurimad erinevused eelmiste üllitistega on aga sellised: kitarridele on otsitud seekord ühtlane igat lugu läbiv spetsiaalne LIOR-sound ning vokaalid on salvestatud palju parema tehnikaga palju paremas ruumis. Lisaks olen julgenud mõnes loos rohkem efekte miksimise ajal kasutada, mistõttu paljud lood on sellised, kus peaks ka kümnendal kuulamiskorral midagi uut kõrva hakkama. Lugude ühtluses mängib rolli ka see, et enne lindistasin ma paljud instrumendid nii-öelda käigu kaupa, sest tähtis oli räpilik sämplitega lähenemine – nüüd aga on paljudes lugudes salvestatud iga träkk ühtlase tükina. Selle tõttu on jällegi rohkem “raw&uncut” maitset asjal. Lisaks olen teinud üle pika aja taas tihedalt koostöid. Nii saab kuulda uuel plaadil ka ebaRMfilikku mahedat naisvokaali kui ka võimalusel mehisemat räppi.

Ausalt öeldes on tegu RMf555-e juubeliga. 2004 sügisel hakkas asi käima minema ja 2005 aasta suvel tulid esimesed salvestused ja EP. Seega viie aasta jooksul juba viies plaat. Uue albumi kirjutusprotsessi käigus on valminud ka lood 2008. aasta suvel ilmunud “For Fans” EP-le ning MySpace’s olevad “Õhtupalve” ning “Yellow Snow From Dark Blue Sky”. Ükski neist lugudest uuele albumile ei jõua, kuid mingil määral on nad olnud osaks protsessist ja täiendavad ka albumit. Uue albumi esimene singel “Viru Keskuses hängimise alternatiiv” on kuulatav www.myspace.com/rmf555.

Täpsemalt lugudest ja albumist edaspidigi!

Olge tublid,
DaunH

Armastus!?!

Ma armastan Sind!

Sina armastad mind ka.

Ma armastan Teid!

Teie kõik ei pruugi mind armastada.

Võib-olla ma vihkan kedagi ja keegi vihkab mind.

Armastus ja vihkamine on mõlemad arvatavasti tugevaimad tunded. Üks on ühel pool neutraalsust tugevaim ja teine teisel pool. Siiski ei saa öelda, et armastus oleks alati positiivne või vihkamine alati negatiivne. Mida tugevam tunne, seda rohkem ta meid mõjutab niikuinii. Nad pole ka alati vastandlikud, sest armastus võib ootamatult muutuda vihaks ja ka vastupidi. Mõlemad võivad hävitada ja mõlemad võivad hävingut ära hoida. Ei saa kumbagi eelistada ega nendeta elada. Mõni inimene vajab igapäevaselt ühte – mõni teist.

Kuid kumba valida?

Armastus? Tunne, mis paneb meid elama. Tunne, mis ajab pea pööritama. Tunne, mis muudab kogu maailma õndsaks.
Kuid samas tunne, mis muudab meid ohtude ees pimedaks. Tunne, mis sunnib meid paljustki loobuma. Tunne, mille kaotamisel kaotame ka iseend. Tunne, mida on meile lihtne tekitada, kuid mille ära võtmisel võime kaotada usu. Usu endasse. Usu teistesse. Usu ellu.

Kuid ei tahaks valida ka viha. Ei taha ärrituda iga tühja asja peale. Ei taha rikkuda vihahoos oma suhteid. Ei taha lõhkuda vihahoos oma väärtuslikke esemeid. Ei taha vihata neid, keda armastad…

Armastus on midagi tähtsat. Armastus on vajadus kellegi/millegi järele. Sa võid armastada kedagi või ka millegi tegemist. Armastus on igaühe isiklik valik. Armastus murrab südameid ja ka parandab neid. Armastus on tunne, mida vajavad kõik need, kelle elus puudub pidepunkt. Armastus on tahe olla kellegagi või tegeleda millegagi ilma teiste liigse sekkumiseta. Armastus on täppisteadus, kus iga tulemus muudab meid õnnelikumaks, kuid mis võib kaduda väiksemagi eksimuse tõttu. Armastus on hingeseisund, kuhu Sa kunagi ei julgenud sattuda, kuid kust pärast sinna sattumist Sa enam välja ei taha saada.

Armastust hinnatakse kõrgemalt kui viha.

Armastus on ülehinnatud…