Lugu loost vol 5: Overly Obsessed Girlfriend’s Diary

Hei

Viimase loona Mirror Phase’i remix EP’lt “Antiphased Mirrors” võtan luubi alla minu ühe lemmiku “Overly Obsessed Girlfriend’s Diary” ning selle remix’i alapealkirjaga “Boyfriend’s Response”.

Lugu sündis 2013 aasta kevadel tahes tuua meie tüüpilisele neli-neljandikku poprokile vahelduseks sisse veidi raskema kõlaga taktimõõtu. See lugu on alati minu jaoks olnud kõige meeldivam mängida, lisaks peegeldab see vast kõige paremini meie muusikat ühest äärmusest teise. Originaalversioon on aga veidi kulunud olemisega, seega tegin eraldi ponnistusi, et remix-albumile see lugu tagasi värskeks ja laiahaardeliseks saada.

Alustasin remix’i tühjalt lehelt ehitades üles erinevaid sämpleid, mis annaks edasi pigem vaibi mitte niivõrd meloodiat. Tasapisi lisandusid vokaal ja kitarrid, kuid tõelist laia kõla ei kostunud kuskilt. Nii kutsusingi stuudiosse uut refrääni sisse “laulma” lauljatari elukaaslase, et anda loo sõnumile samuti vastukaal. Tulemuseks sämplirohke elektrooniline raskerokk, mis annab vast parima pildi antud EP reaalsest olemusest.

 

 

Sellega võtangi selleks korraks kokku kogu selle remixinduse teema, loodetavasti saab varsti kuulata lugude originaale või veidi kaasajastud versioone ka reaalelu esituses 🙂

Dawn

 

Lugu loost vol 4: Escape

Hei

Täna räägin lühidalt ühest eriti vanast Mirror Phase’i loost, mis sai uue elu ja parema hingamise remix EP’l “Antiphased Mirrors”. Selleks on meie üks esimesi lugusid “Escape”, mis bändisiseselt on pigem tuntud kui Roni lemmikpala.

Loo ajalugu ulatubki Mirror Phase’i esimese tuleku aega 2013 kevadel. Pärast seda on lugu olnud kohati esindatud meie kontsertidel ning originaalversioon kuuldav ka meie debüüt-EP’l “Introvert Bastards”.

Kui mul tekkis idee Mirror Phase’i lugusid remix’ida, siis “Escape” oli üks esimesi, mille peal ma oma võimalusi katsetama hakkasin. Selle looga katsetamisel oli kaks olulist plussi, mis kahandasid ebaõnnestumise riski – esiteks me ei tee seda lugu originaalkujul bändiga juba mõnda aega, seega on iga uus elu selles loos teretulnud ning teiseks: jättes alles Ronile olulised elemendid loo instrumentaalses pooles oli ka üks positiivne tagasiside põhimõtteliselt garanteeritud. Remixides üritasin anda loole ehtsat Disco Highlights’i hõngu, lisades erinevaid kitarriefekte salvestatavale klaverile ning ehitades üles erinevaid tüüpilisi diskobiite. Märkimisväärseim katsetus vast oligi see, et remix’is kõlavad “kitarrid” on suures osas vaid kärinaga klaver või sünt. Seega võib öelda, et see remix on antud EP enim “kapist välja” mõtlev lahendus, kuigi ta esmapilgul nii ei pruugi kostuda. Kõikidest remix’idest kulus selle loo puhul kõige vähem aega ideest teostuseni, kõik lihtsalt paigutus ise omale kohale – see muutis selle remix’i tegemise vast kõige nauditavamaks.

 

 

Dawn

Lugu loost vol 3: Treasure

Hei

Seekordne lugu räägib loost “Treasure”, millest on Mirror Phase’i remix EP’l “Antiphased Mirrors” viie ja poole minutiline ümbertöötlus alapealkirjaga “The Awakening From Reality”. Loo originaal on tänasel päeval meie viimatine singel ja ainus Mirror Phase’i lugu, mis on saadaval ka Spotify’s.

Selle loo kirjutamine kulges erinevate ümberkirjutamistega kokku 2015 aasta kevadest kuni hilissuveni. Loo sisuks on võrdlus reaalsuse ja unistuste vahel, reaalsete vajaduste ja elu määratud väärtuste vahel, pideva ühekülgse vaate asendamine teise vaatenurgaga, veidi abstraktse, kuid samas veidi sisukamaga. See on üks väheseid laule, mille enamike elementide kirjutamise ja muutmise juures oli terve bänd – näiteks kujunes refrääni instrumentaal suuresti kõigi koostöös hetkel, mil ülejäänud lugu oli kirjutatud ning refrääni taustakarje idee tuli tund aega enne viimase salvestuspäeva lõppu.

Kuna loo originaal oli läbinisti ideid ja teostusi läbi pikitud, siis remix’i tegemise puhul jäin ma käputäie sämplite peale pidama. Hoides asja üldjoontes minimaalsena jämmisin juurde vaid kitarrid, et anda juurde ühest küljest veidi rokilikumat vaibi, kuid samas hoides üldpildi ikkagi puhtana. Lisandunud salmide kohta reaalset põhjust välja tuua ei oskagi. Kuidagi jäi esialgset lüürikat lugedes tunne, et midagi on veel võimalik öelda ning see hiphopilik flow, mis remix’i algusest lõpuni saatis, lausa kisendas ühe pikema räpisalmi järgi.

 

 

Dawn

Lugu loost vol 2: The End We Never Thought Would Come

Hei

Teise loona hiljuti ilmunud Mirror Phase’i remix EP’lt “Antiphased Mirrors” võtan luubi alla “The End We Never Thought Would Come”. Antud lugu läbis ületöötluse käigus mingis mõttes kõige vähem muutusi. Nii loo struktuur kui mõningased pillid ja vokaalid on põhimõtteliselt sarnased originaalversioonile kui isegi mitte täpselt samad.

Loo enda ajalugu ulatub aastasse 2014. Täpsemalt hetke, kus bändis oli kerge vaikuse periood, mis võimaldas mul eksperimenteerida erinevate elektrooniliste lahendustega meie muusikas. Kokku sai tüüpiline kergelt progresseeruv elektroonilise poproki lühipala, milles on nii instrumentaal kui vokaal kirjutatud ühe hooga ja korraga, käsitledes minu elu suurimaid katsumusi. See on ka põhjus, miks me tänaseni pole seda lugu kordagi laval esitanud – lavaline esitus lihtsalt ei vasta neile emotsioonidele, mis selles loos reaalselt sees on. See aga võimaldas mul veidi lihtsamalt seda lugu remix’imise käigus lammutada, kuigi lõpptulemusena on kuulda, et ega suurt lammutamist ma ette ei võtnudki.

Remix’i puhul üritasin leida lahendust võimalikult elektroonilisele kõlale, mis samas jätaks loo enda naturaalseks. Selle loo põhiloomuses on tummine (ja isegi veidi monotoonne) sündirütm, mis leebub vaid refräänides helgemateks küsiva kõlaga toonideks. Lõpptulemusena saigi pigem raskuseks see, kuidas see monotoonsus loona kõlama saada, sest olenemata sellise eesmärgi puudumisest, oli ta siiski vaja EP konteksti mahutada.

 

 

Dawn

Lugu loost vol 1: Technique

Hei

Nüüd, kui juba mõni aeg on möödunud Mirror Phase’i online remix EP “Antiphased Mirrors” ilmumisest, mõtlesin teha ka lühikese ülevaate, mis ajendas mind selliseid remixe tegema. Alustame loost “Technique”.

“Technique” kostus Mirror Phase’i prooviruumis esmakordselt 2014 aasta alguses, olles meie esimene raskema suunaga lugu, distantseerimaks meid üldisest poproki mentaliteedist, mis meie loomingut seni oli hõlmanud. Loo enda ajalugu jääb aga pikkade aastate taha aega, kui Mirror Phase polnud veel isegi mitte idee, täpsemalt aastasse 2011. Toona hakkas mind pikkadel jalutuskäikudel kummitama üks kitarri/sündi meloodia, mis kasvas mu mõtetes kiiresti ka terviklikuks lauluks. Olgugi, et selliseid idee-sähvakaid tuleb mul ette alatihti, siis see konkreetne jäi kuidagi liiga eredalt meelde, mistõttu mõni aeg hiljem üritasin seda ideed oma toonase projekti RMf555 nime all ka realiseerida. Tulemus oli pehmelt öeldes masendav – ainus, mis ilusti omale kohale jooksis, oli see meloodia, muu ümberringi lagunes üpris kiiresti koost, olles kohati piiratud oskustest ja tahtest.

Mõni aasta hiljem tuli mulle see idee aga taas meelde. Oli 2013 sügis, kus Mirror Phase oli just läbinud oma esimese koosseisu muudatuse, olid antud esimesed kontserdid, jõutud Noortebändile ja raadio Maniasse. Oli aeg oma stiili elavdada ja taaskord hakkas mind kummitama see sama ideejupp. Seekord otsustasin asja teoks teha, ning kuna osadele bändikaaslastele see ka istus, siis jõudsime peagi tulemuseni. Olgu siinkohal öeldud, et toonane demo oli ligi kuus minutit pikk, millest lõpp-varianti jõudis vaid kolm ja pool. Seda fakti arvestades ja kohati lugu ennast kuulates hakkas pika peale tunduma, et asi pole siiski päris selline nagu esialgne versioon ette nägi. Mingi hetk hakkasin seega otsima võimalust sellest loost teha originaalideele lähedasem versioon ja kui tekkis idee teha rohkem remixe, siis sain selle jaoks ka aega, energiat ja tahtmist.

Võibolla see “Original premix” versioon ei ole päris selline, nagu 2011 aasta kevadel ta mul mõttetasandil kõlas, aga siiski piisavalt lähedane, kuna selles on paremini tunda agressiivset raskerokki ning elektroonilisi nu-metali helisid. Et asi siiski Mirror Phase’ilikumalt kõlaks, jätsin salmid puutumata ning refräänidesse kutsusin laulma/kisendama meie taustalaulja Roni.

 

 

Dawn

MP1a

Yo

Täna aasta tagasi läksime Intsuga esimest korda proovikasse. Proovima, kas meil on veel mõtet bändi teha. Ja olenemata pikast ja vaevarikkast algusest on Mirror Phase oma esimese aastaga saavutanud palju.

Aga täna ma ei räägi sellest, kui ägedad bändiliikmed mul on, kui vaevarikas on pidev liikmete vahetus ning kui palju tööd ja vaeva me oleme asjade kallal näinud. Usun, et need on osaks iga noore bändi ajaloost, seega ei tunne ma meie suhtes mingitki erilisust. Aga paratamatult on see parim bänd, kus ma kunagi olnud olen (vabandan endiste bändide kaaslaste ees). Nimelt olen ma juba rmfi ajast tahtnud teha popprokki, kasutada erinevaid elektroonilisi vidinaid ning samas olla kergelt toores kolmeduuripunk. Oh kui jubedalt see kõlab, aga oh kui lahe on seda teha.

Olen hetkel võib-olla liigselt ajendatud Max Hsu viimasest feissbuugi postitusest, kus ta vabandas oma bändi, Superchic[k]’i, halbade lugude eest. Meil küll pole olnud rangeid tähtaegu, kuid siiski oleme me seni lugudes pigem lähtunud sellest, kuidas me neid esitada tahame ning mida need lood meis endis bändina arendavad. Seega oleme me kohati võib-olla liiga lihtsad ja kohati liiga laia muusikalise spektriga. Siin on minu sisend piinlikult suur. RMfi tehes ma tahtsin teha kõike, MP puhul olen ma palju ego alla surunud, kuid mingid kahtlased lained löövad ikkagi sisse. Siinkohal ongi terav kriitika see, mis aitab veidikene tagasi tõmbuda (sest bändikaaslaste jõuvõtted enam ei aita).

Miks ma seda kõike räägin, on see, et tahan vabandada kõikide fännide ja eelkõige bändikaaslaste ees, sest alljärgnevalt tegin ma kaks remixi ühest meie levinumast loost “Inner Soldier”. Mõlemad on sama äärmuslikud, nagu seda oli kunagi RMf, nagu seda olen alati olnud mina ning mida vast kunagi ei ole Mirror Phase. Lihtsalt võtke neid kui meeldivat vaheldust inimeselt, kes on liiga palju kuulanud LP remix albumit “Recharged” ja põlvnenud nu-kid’ide ajastust, olles samas üdini ihu ja hingega Mirror Phase’i loomingus sees!

Olge musid ja ärge pikalt vihake,
DAWN :*

 

 

(Lugusid saab ka alla laadida juutuubi lehel oleva lingi kaudu 😉 )

Noortebändi I eelvoor

Heiheihei

Eile siis toimus minu elu üks suursündmusi – sain pikkade aastate proovimiste järel lõpuks Noortebändi laval esinetud. Lavakaaslasteks überägedad sõbrad Mirror Phase’st. Nüüd on emotsioonid kokku kogutud ja aeg teha üks tagasihoidlik ülevaade möödunust.

Kuna Mirror Phase oli õhtu esimene bänd, siis saime soundcheck’i teha viimastena. Selle pluss oli see, et 4/5 bändist said rahulikult alles pärastlõunal Tallinnast liikuma hakata. Mina ootasin neid juba närviliselt Tartus (tegelikult ma nii närvis polnudki ja kasutasin aega otstarbekalt ja harjutasin lugusid). Kohale jõudes saime kohe soundcheck‘iga pihta hakata ja helimeeste soov mind asjade ülesseadmisel aidata muutus vist kergeks frustratsiooniks, kui ma oma instrumendilisti üles loendasin. Õnneks oli seltskond muhe ja saime asjad kiiresti üles ja sound‘i täiesti korralikule tasemele.

Pärast heliproovi viis ürituse fotograaf meid vihmasesse Tartusse Emajõe kaldale jalutama ning bändipilti tegema. Lõbusate sekelduste järel naasesime Genialistide Klubisse oma esinemist ootama. Pärast pikki viivitusi tuli teade, et esineme ühe konkurendi puudumise tõttu 25 minutit hiljem. See sobis meile (rohkem publikut jõudis koguneda) ning kui lõpuks kell kukkus, juhatas õhtujuht meid sisse ning lava oli meie päralt.

Lugude valikusse kuulusid meil “Now You See”, “All For Love” ja “Afterlife”. Lugude valiku tingisid asjaolud: millised lood on selged kogu bändil, sealjuures vaid kuu aega koosseisu kuulunud trummaril; mis lood kõlaksid omavahel kokku, kuid ei jääks ühetaoliseks ning milliseid lugusid ootavad fännid enim. Kuigi pole kindel palju fänne meie kontsertile jõudis, kuna enamik meie kuulajaskonnast on seni olnud sõbrad ja tuttavad ja nende sõbrad ja tuttavad, kes suures osas on siiski pärit Tallinnast. Siiski võttis publik meid hästi vastu. Veidi jahedust tulenes sellest, et olime esimene bänd laval, kuid arvestades, et esinesime kell pool kaheksa, siis võib öelda, et rahvast oli kõvasti rohkem kui loota võis.

Tehniliselt läks kontsert meil hästi. Olgugi, et vokaali efektiprotsessorit polnud ma kunagi enne kasutanud ning sämplerigi sain alles nädalapäevad tagasi. Teistelgi ei tundunud probleeme olevat. Ka esituselt läks meil täiesti korralikult. Vokalist Briksu ning trummar Rob polnud varem ühtegi avalikku kontserti bändiga andnud. Ja isiklikult tunnen, et nad andsid endast rohkem kui prooviruumis seni. Bassi ja soolokidra kuulsin ma vähem, kuid nii palju, kui kuulsin, oli neilgi asi täiesti korras. Seega võib kokkuvõttes öelda, et esimese kontserti kohta läks meil üllatavalt hästi 🙂

Ja isegi kui me polnud õhtu parimad (edasipääsejaks osutus Wilhelm), siis usun, et andsime tugeva esituse eikuskilt. Konkurentsi hinnates ja endid kõrvalt vaadates võiksin öelda, et lõplik valik oli pigem vast juba maitse küsimus, kuna konkurents tundus üpriski tihe olevat.

Teistest esinejatest ka paar sõna… Incipit, kes esines pärast meid, oli huvitava kõlaga rokk-bänd. Neil oli energiat ja sisu, kuid mingil määral oleksin oodanud rohkem variatsioone (maitse asi). Eysin ja The Boondocks jäid mul kahjuks vahele, kuna magu nõudis oma. Õnneks olin ma nende loominguga ka eelnevalt kursis, seega ma teadsin nende taset juba ette. Samas oleks siiski huvitav olnud jälgida, millisel tasemel nad hetkel (ja laval) on. Wilhelm, kes ka lõpuks võitjaks osutus, oli kuueliikmeline folkbänd. Isiklikult mulle Ewerti laadsed tooted ei istu, aga topeltnaisvokaal muutis selle veidigi huvitavamaks 🙂 Kuigi lugude pikkused olid veidi uneleajavad (eriti “Good Night Song”!?!), sest liiga vähe vaheldus mahe uimane folk veidi jõulisemate akustiliste akordidega. Viimasena lavale astunud Jetpack Stanley oli aga minu meelest õhtu parim bänd. Kohati küll meenutas Nickelback’i, kuid üldiselt on post-grunge‘lik garaažimuusika alati kindla peale minek (vähemalt teel minu südamesse). Ja kui trummar suutis ka pooleteise pulgaga kütet toota, siis polnud kahtlust ka muusikute professionaalsuses. Ühe asjana tuli vokalist Ukut kuulates meelde aga Groundhog Day. Jõulised pikad noodid kiirel rokkmuusikal täiesti sobiva tämbriga. Ja nüüd, kui on Tõnnil Flank’i ajastu, siis saabki Jetpack Stanley muusikailmas tühimiku ära täita 😉

Aga muud mul polegi hetkel lisada. Oli väga fun ja tänud kõigile, kes tulid; konkurentidele, kes olid tugevad ja tublid ja korraldajatele, kes andsid meile sellise võimaluse ja professionaalse teeninduse (kui nii võib öelda) 🙂 Loodetavasti saab peagi ka kuskil Põhja-Eestis esineda. Seniks aga nautigem Noortebändi konkurssi ja vaadakem, äkki siiski pääseme ka meie poolfinaalidesse 😉

Dawn

Previous Older Entries