#ohno

Hei!

Teine üritus, kus käisin ning millest kirjutada tahtsin, oli kohalike rokipoiste Elephants From Neptune’i kolmanda albumi “Oh No” esitluskontsert Kultuurikatlas. Olles nende kuulaja juba viis (!) aastat, siis pigem on nende kontsertide külastamine muutunud juba rutiinseks meeldivaks kohustuseks. Ja kuna mul uut albumit ennast veel polnud, siis oli hea võimalus minna ja osta see merch-lauast, mitte maksta suurt summat vahendajatele.

Kuna seekord sõpru kaasa ei leidnud, siis kohale jõudes läksin seisin suure ruumi keskel lava ees rahus üksinda – koht sai nii ideaalne, et terve õhtu jooksul ei pidanud positsiooni vahetama ja kuni elevantide lavale tulekuni polnud kedagi ka ees sagimas. Soojendusbänd Ans. Andur on mulle pikemat aega tuttav kui “see mingi bänd, mis teeb mingi maheroki ja hipsterpopi segu” (siinkohal täiesti positiivses võtmes mõeldud). Elusesitus aga oli kordades etem kui plaadipealne. Kuigi eks laval jäädi soliidseteks härrasmeesteks ja palju ringi ei tuiatud, olid bändi terviklikkus ja perfektne esitus need, mis kuulatama ja vaatama panid. Eriliselt huvipakkuv oli nende lähenemine lavalisele pillivahetusele, kus ei olnud igal pillimehel oma pillipark kaasas, vaid vahetati pille käest kätte bändiliikmete vahel (väidetavalt nende alatine lavaloleku viis, aga no minu jaoks esmakordne näha). Vokaalse ja instrumentaalse mitmekesisuse tulemusena kasvas mu huvi selle bändi vaates märgatavalt.

Selleks hetkeks kui EFN lavale astuma hakkas, oli ruum juba rahvast täis. See on mind alati üllatanud, kuidas selline eesti noorte poiste toore kõlaga progressiivsete lugudega rokkbänd toob rohkem rahvast kohale, kui mõni popstaar. Aga see on pigem vägagi meeldiv üllatus alati, sest see nelik on vaieldamatult eesti rokiskeene taas elama pannud.

Kava alguses tehti popurrii mõnest vanemast hittloost ning seejärel tehti valik uue albumi lugudest. Kuna veel pole uut albumit jõudnud süvenenult kuulata, siis siinkohal ei oska ega hakka mingeid nüansse välja tooma. Imekspandav pigem oli see, kuidas nende kohati keerulise struktuuri ja taktimõõduga lood sellest hoolimata publikut kaasa tõmbasid. Lisaks oli kavas ka üllatuskülalisi Kosmikute paljastest poistest legendaarse Jaanus Nõgisto’ni. Seega oli see võibolla ühest küljest veidi suureks venitatud kunagiste kõrvalproovika poiste live, mis andis taustal aimu, et suurepärase ja pideva töö tulemusel on võimalik jõuda sinna, kuhu enamik Eesti noori bände miskipärast ei jõua. Kava lõpus olnud viimatine singel “Oh No” tõmbas aga publiku veidi hilinenult niivõrd käima, et bänd pidi tagasi tulema ja sellele loole omaette encore’i tegema, enne kui publik lõpuks rahule jäi.

Üldjoontes viispluss kontsertesitus Elephants From Neptune’ilt nagu ikka – sama energilised, sama toored ja sama kinky’d. #SexRockForever ?

 

Dawn

Advertisements

Briti poissmehe sünnipäev Saku Suurhallis (ehk Ed Sheerani laulupidu)

Yo

Aega on küll juba möödunud, kuid ei saa siiski rääkimata jätta ühest suurepärasest kontsertelamusest, mis mulle osaks sai 17. veebruaril, kui Eestit väisas Briti laulik Ed Sheeran. Aasta tagasi ei teadnud ma Ed’ist suurt midagi, ainult seda, et ta tegi kaasa Taylor Swift’i albumil “Red”. Kui aga eelmisel suvel tõusis hiti staatusesse “Sing”, siis hakkas minugi kõrv tema muusika poole pöörama.

Uudis tema Eesti külastamise plaanist ei pannud mind aga koheselt pileteid ostma, sest üksikute lugude baasil teen ma selliseid käike pigem harva. Mõni hetk hiljem aga avastasin, et tema viimatisest albumist pool on vägagi hea ning seejärel kogemata nähtud klipp tema show’st mingisugusel staadionifestivalil, pani mind mõtlema, kas äkki tõesti minna ja oma silmaga järgi kaeda. Kuna elukaaslane on juba aastaid tema andunud austaja, siis polnud enam küsimust. Kahjuks polnud selleks ajaks enam ka pileteid..

Lõpuks saime ootamatult kontserdi külastamise soovist loobunud sõbralt piletid ning saime ikka kohale minna ja see oli tõesti elamust väärt sündmus. Soojendusartistina üles astunud Ryan Keen oli väga üks ühele sarnane peaesinejaga, seega suurepärane valik, mis viis publiku õigesse meeleollu kohe ürituse alguses. Ed, kes Tallinnas tähistas ka oma 24-ndat sünnipäeva, suutis aga puhtalt show’ga tõestada, keda tegelikult vaatama tuldi.

Kui keegi oleks mulle pool aastat tagasi öelnud, et kuskil maailmas on tüüp, kes suudab välja müüdud Saku Suurhalli üksinda laulu ja energiaga täita, oleks ma ütleja mõistuses julgelt kahelnud. Sooloartistid on ikkagi inimesed, kes suudavad enda ümber ehitada (või lasevad produtsentidel ehitada) tugeva meeskonna, taustabändi, taustalauljad ja teevad ise laval võimalikult vähe, aga võimalikult efektselt. Seetõttu oligi mu imestus suur, kui tuleb noormees, kes oma vanuse poolest võiks olla alles hilisteismeline, kuid kes juba on tõeline superstaar ning seejuures toob oma anded igal tasandil korraga esile jätmata sekunditki laval oleku ajast hingetõmbeks. Ja ta teeb seda kõike üksinda – või noh, kasutades väikest looper’i stiilis abivahendit. Andes endale ette nii taustavokaalid kui taustamuusika suutis ta rokkida rohkem kui mõni tüüpilisem popprokk bänd. Muidugi tuli tühi lava kuidagi täita, sest kitarri mängimise ajal lauldes ei saa palju ringi joosta – selleks oli kasutusel igati efektne valgus-/ekraanishow, mille sarnast olin seni kogenud vist ainult James Blunt’i kontserdil. See andis kontserdile mingi suurema ja kunstilisema mõõtme.

Kava tundus olevat selline nagu Ed Sheeran’i muusikagi, kohati ehtne räppmuusika kava, kus tehakse mitu lugu ühe medley‘na, sealjuures hoitakse flow sama ning igast loost võetakse vaid mingi kindel osa. Teine äärmus aga mahedad lembelaulud, mille ajal kõik oma nutitelefonide välklampide saatel kaasa kõiguvad ja pisaraid poetavad. Mis mulle, kui ballaadide mittenautijale, meeldis, oli see, et ballaadid muutusid publiku kaasabil ja elusa esituse tõttu palju jõulisemateks ja suuremateks kui stuudiosalvestustel. Seega võisin kogu kavaga ikkagi lõpuks rahule jääda (kuigi räpilood muidu meeldivad ikkagi veidi rohkem).

Ja mis kõige tähtsam, vähesed artistid suudavad tuhandeid passiivseid eestlasi niimoodi kaasa laulma panna nagu Ivo Linna 25 aastat tagasi..

Aga ega muud hetkel polegi öelda, sain südamelt kõik ära räägitud 🙂 Soovitaks teilegi, aga kuna ta vist nii pea siiakanti tagasi ei satu, siis ehk aitab mõni juutuubi link veidigi meeleolu avada..

Dawn

Mida tänane päev tegelikult meile õpetab!

Tere,

On ilus kevadine päev. On naistepäev. On palju “oodatud” streigipäev. Kuid mida on meil tänasest õppida? Paljugi.

Hommikul tööle minnes ja bussipeatuses töökaaslase autot oodates sai mulle selgeks, mis tegelikult tänane päev meile annab. Järjest peatusid autod ja küsisid bussi ootavatelt inimestelt, kuhu nad sõita sooviksid. Ilma et inimene ise autot kinni peaks pidama. Ka minult küsiti paar korda. Sellist avatud hoolivust pole mina eestlaste seas ammu näinud. Vähemalt mitte ilmatu suures Tallinnas, kus kõigil on kiire ja kõik on alati omas mullis. Ja peatusesse saabunud paar vabagraafiku alusel sõitvat bussi väljusid peatusest vaid mõne inimesega pardal, kuna kõik teised olid saanud erinevatele autodele.

Siit tekib aga küsimus – miks me toidame ühistranspordi süsteemi, mis toimib kohati nii kuis jumal juhatab – kord jäävad bussid käigust ära, siis pead istekohta jagama ebameeldivalt “lõhnava” või käituva inimolendiga. Enamasti on küll kõik okei, aga kui me juba maksame, siis me tahame ju ka korralikku teenust. Lisaks oleme me bussis küll saja erineva inimesega, aga me ignoreerime neid, hoiame endasse, kuulame muusikat või loeme raamatut ja väldime kõiksugu kontakte. Tänane hääletamissüsteem aga tõi inimesi kokku, suhtlema, endast väljapoole tulema.

Võib-olla peakski märtsi lõpus toimuva “Tallinna ühistransport tasuta” küsitluse asemel lihtsalt ühistranspordi kinni panema ja hakkama jagama selle raha eest sõbralikele tööle ruttavatele autojuhtidele, kes oma tühja auto täidavad bussipeatuses külmetavate inimestega, kütusekulu kompenseerimiseks vmt. Hoiaksime kokku nii loodust, linna raha kui ka samas vähendaks eestlaste kinnisust ja liiguksime avatuma Eesti poole. Lisaks teaksime bussi asemel autot oodates, et seda ei pruugi tulla nii pea ja ei pea pettuma hilineva ühistranspordi peale.

Kui nüüd patriotismi tunded kõrvale jätta, siis lisaks on tänane päev olnud kasulik ka tervisele. Selle asemel, et oodata peatuvat autot või vabagraafiku bussi võib mõne peatusevahe ju ka jalutada. Eriti sellise ilusa ilmaga on jalutamine ju väga tervislik. Olgugi et teed on libedavõitu, värske õhk ja liigutamine teevad Sinust tervema ja aktiivsema inimese!

Seega kõik välja jalutama ja ilma nautima ja streikige ühistranspordi kasutamise vastu ilusatel ilmadel nii nagu õpetajad naistepäeva vastu!

Palju õnne kõik õrnakesed!

Daun

Sest on…

… Reede..
Kas õuduste lõpp või lõputu õudus?
Kui võtta möödunud töö-/koolinädal (sõltuvalt inimesest), siis muidugi õuduste lõpp.
Kui aga vaadata nädala jooksul kuhjunud koduseid toimetusi, erinevaid planeeritud üritusi ja kokkusaamisi ja ettevalmistusi tulevaks nädalaks, siis võib öelda, et tegelikult nädalavahetuse töömaht on päeva kohta suurem kui nädala sees. Ja kõik hakkab pihta juba reede õhtul. Vahet pole kas sõpradega välja minnes või kodus koristades.
Isegi kui Sa terve nädalavahetuse maha magad puhkamise eesmärgil, siis on see äraraisatud aeg, sest sellisel juhul oled sa tööl/koolis produktiivsem kui nendeväliselt ja seega on sinu elu keskpunkt suunatud liiga intensiivselt edasijõudmistele, mitte aga lõõgastumisele.
Seega kas hinnata reedet sellepärast, et siis hakkab nädala kõige produktiivsem aeg, millest üle poole pole elus edasijõudmisega seotud või sellepärast, et siis saab puhates olla üleüldiselt ebaproduktiivne? Kumbki variant ei kõla minu jaoks ahvatlevalt, seega pigem suhtun reedesse, kui tavalisse nädalapäeva..

Ja kui juba kõik päevad on tavalised nädalapäevad, milledel on lihtsalt viis korda ühed ja kaks päeva teised kohustused, siis võib seda laiendada kuudele – kõik kuud on sarnased, päevade arv veidi varieerub ja kühveldatava lume maht on suvekuudel tsipa väiksem, aga muu on sama – elu läheb edasi.. Ja nii ka aastad.. Kümnendid.. Sajandid…

Ja seda kõike sellepärast, et on reede… reede…

Tervise tagaajamise nädal 2010.

Servus lugemishuvilised noored.

Täna juhtus nii, et kirjutan esimese reaalelulise sissekande, mis on mõjutatud viimase nädala sündmustest. Nimelt on külmetushaigus mind murdnud  ja laastanud ning pärast nädalat erinevate „keemiliste“ ja looduslike ravimite kasutamist pole olukord kuigi palju paranenud. Tavaliselt möödub selline haigus mul mõne päevaga, kuid seekord omab see ka erinevaid uusi külgi nagu kõrvade lukus olemine. Seega tekkis huvi, kas üldse mõni ravimeetod toimib siin ilmas või ei.

Esimene katse oli ennetustöö. Tundes haiguse vimma sissetungi, hakkasin kohe hoolikalt soojas riides käima ning Kallim segas kokku ilgemaitselise tervisepommi külmetuse vastu, mis koosnes meest, sidrunist ja ingverist. Suutsin pooleteise ööpäevaga väikese kausi täie lõpuks nahka pista ja lootsin, et klassikalised loodusravimid toimivad plahvatuslikult. Reaalsus oli see, et olukord ei paranenud grammigi ja tuli vahele hoopis kerge väljaskäik. Muidugi soojalt riides ja puha, aga tervis halvenes tohutult. Seega ennetustöö ingveri-mee-sidruniga ei toiminud piisavalt hästi!

Teine katse oli olukorra stabiliseerimine. Kui asi juba kõrvavaluks muutus, tulid appi nn „keemilised“ abivahendid – valuvaigistid ja paratsetamool. Kartes ravimeid ja nende ületarbimist (nagu ükskord Goldrexiga juhtus), tarbisin neid hädavajalikel hetkedel ja kuna palavik puudus, siis lootsin, et ravimid mõjuvad valuvaigistamise ajal ka veidi pisikute vastu võitlemisel. Õnneks valu alanes, aga kaasnenud meeletu higistamine oli pigem piin, sest puudus palavik mida välja higistada. Olukord stabiliseerus ja seega polnud enam põhjust jätkata „keemilist“ ravi. Haigus oli kestnud juba umbes 4 päeva.

Kolmas katse oli pääseda lõpuks nohust ja sellega kaasnenud kurguvalust ja kõrvalukustusest. Muusikuna on kõrvade lukus olek üks kõige valusaimaid elemente – eriti kui toimub mürarikas proov. Ravimeetodiks osutusid seekord mu ema poolt haibitud tehasetoodang-loodustooted, mille müügiga ta tegeleb. Määrisin tüümiani kreemi igale poole kuhu võimalik-vajalik ja tilgutasin tee sisse huvitavaid õlisi, lisaks jäin endiselt klassikaliste soe-piim-meega ja meetee juurde. Loodus peaks ju ravima – arvasin mina, tulemus aga on see, et isegi 8 päeva haigena olles on siiski kõrvad lukus ja ninast voolab galloneid vedelikku.

See oli lühike ülevaade minu elust, kus ei aita mitte midagi, mis vanarahvast ja kõiki teisi on juba aegade algusest aidanud jalul hoida. Kui nii edasi läheb, siis peab vast lõpuks perearsti nõu küsima ja loobuma looduslikest ja tavalistest „keemilistest“ ravimeetoditest ning pöörduma antibiootikumide manu. Muidugi võib-olla on asi ka minus: a) mu organism talitseb teisiti, kui kõigil teistel, et isegi mesi ei aita; b) ma tegutsen liiga palju ka kõrvaliste asjadega (kuigi olin 90% ajast toas soojalt riides, siis tuli ette väikseid hädavajalikke õues käimisi). Loodame, et korras tervist ei pea liiga kaua ootama jääma ning mis kõige tähtsam – kõrvad/kuulmine muutuks normaalseks – lähiajal vaja palju proove ja esinemisi teha ju…

Daun.

RE:Afterlife

Tere taas.
Räägiks Teile taaskord ühe loo kolm-dee kinokülastusest. Sedapuhku sai külastatud Tartu kinos Ekraan thrillerpõnevike saaga “Resident Evil” järjekordset osa alapealkirjaga “Afterlife“. Olles ammune “Resident Evil”’i, “Silent Hill”’i ja teiste taoliste mõtlemistvajavate videomängude suur austaja, olen ära vaadanud alati ka nende baasil tehtud filmid. “RE” saaga on ka üks mõtlemapanevamaid ja nii ka tähtsamaid filmide seeriaid minu jaoks, seega loogiline asjade kulg oli vaadata ka järgmist osa kinosaalis.

Kuna teema on tuttav ning iga filmiga liigutakse aina edasi ja edasi ülemaailmse väljasuremise suunas, siis sisu poolt väga drastilist muutust läbi viia oleks keeruline. Sellest ka filmi suhteliselt lühike kestus. Võibki öelda, et tugevaim oli esimene osa, nii vist on tegelikult peaaegu iga filmi puhul. Siiski efektide ja rütmi poolest pole taset alla lastud. See muudabki selle seeria iga uue osa nõudlust minu silmis veelgi.

Rääkides antud teosest, võib öelda, et see oli esimene täispikk 3D film, mida kinos vaatasin – enne olin näinud 3D-s ainult animatsioonidega küllatud teoseid. Võib öelda, et pärisfilmi puhul mõjub 3D paremini – seda eriti õuduka puhul. Ehmatavad kohad muutuvad ehmatavamateks ja õudsed kohad õudsemateks. See lisas filmile palju juurde ning seetõttu võib öelda, et oli tunne nagu oleks ise actionis sees olnud.

Sisu positiivseteks külgedeks võib lugeda inimlikkust. Alice, kes otsib teisi ellujäänuid, tõdeb juba hetkeks, et ta on ainus järelejäänud inimene siin maamunal. Siiski õnneks lugu nii hull veel ei ole. Lisaks tahe hävitada ja kätte maksta kõikidele viiruse loojatele, et nad üldse maailma sellisesse situatsiooni viisid. See, et peaosas on naisterahvas, muudab suhtumist filmi, sest nõrgema sugupoole nõrkushetked liigutavad vast rohkem. Samas psühholoogiliselt on olukord filmis keeruline. Kui viirus on üle maailma levinud juba mitu aastat ning jõudnud juba igal pool laastada inimpopulatsiooni, siis siiski leidub veel elus inimesi, kes kardavad oma elu pärast meeletult. Olemata olukorraga harjunud ei suudeta ka väiksemaid julgustükke teistega koos ette võtta..

Mõningased ärevad kohad paistsid siiski liiga “Silent Hill”’ilikud. Vähemalt äratundmisrõõmu tekkis. Seda tekkis ka siis kui ekraanile ilmus tuntud prisonbreaker Wentworth Miller, kelle rolliks oli peale südantliigutava õe-venna rolli ühe osapoole mängimise ka temale omane vanglast põgenemine ning kaaslaste kaasa aitamine. Võib öelda, et temale lausa sobibki selline roll igas ekraniseeringus.

Peale lahedate visuaalefektide ja poollaheda stoori edasiarenduse võib kindla plussina nimetada ka filmi soundtracki. Muusika paelus selles filmis mind igati, eriti need hetked, kus ettekandele tuli juba “Resident Evil: Apocalypse” filmi soundtrackilt kostunud A Perfect Circle “The Outsider (Apocalypse remix)“. Lisaks võib filmi tugevuseks lugeda järjepidevust – pidev äksjon hoidis filmi tugevalt koos ja isegi lõputiitritel sai lisa juurde – arvatavasti vihjega, et tulemas on ka järg.

Ootusärevus tasus ära ja 3D tõttu lisapunkte kogununa võib filmi siiski 10-palli skaalal kõva 9,5-ga hinnata.

Daun.