’16 albumid #12/15 – Green Day

Yo

Punk ei ole surnud ka 2016 aastal – tõestas meile Green Day ja nende värskeim album “Revolution Radio”.

Green Day on omamoodi fenomen muusikataevas, olles ühtviisi punk ja mainstream korraga. Nende edulugu on käinud niisamuti üles-alla olles kord tipus, siis jälle keskmike hulgas. “Revolution Radio” on minu meelest see album, millega ollakse taaskord tipus. Eks punk ei anna palju ruumi eksperimenteerida, seega on suur osa Green Day muusikast olnud viimase 25 aasta jooksul samalaadne. Ja pigem vast ongi oluline tulla välja uue albumiga piisava ajavahe tagant välja, et asi kõlaks jälle nostalgiliselt värske. Kui 90’ndate keskel ilmus “Dookie”, siis see oli täpselt noorusliku mässava rokkmuusika hiilgeaeg, 00’ndate keskel oli popmuusika taevas tühjavõitu ja lihtsakoeline ning peavoolu kalduv “American Idiot” oli ideaalne vahepala miljonitele kõrvapaaridele. Nüüd on käes järgmise kümnendi keskpaik ja taas on aeg ülistada vanu väärtusi ja selles osas on jälle Green Day’l õnnestunud vajadustega kaasas käia. On üle saadud 00’ndate liiga steriilsest produktsioonist, mis saatis nii “American Idiot”‘i kui “21st Century Breakdown”‘i. On unustatud ära, et ollakse “vanad pungipeerud”, nagu see kõlas albumitel “Uno”, “Dos” ja “Tre”. On suudetud jälle olla energilisem kui mõni täkku täis noor ja see on meeldiv, või isegi meeliülendav. Billy Joe on kitarre ja vokaale rohkem kokku kirjutanud ning kitarride rohkus ületab isegi mõnda nende paremate päevade albumit. Lisaks on meloodiatega mängitud selliselt, et tüüpilise Green Day vahele tuleb kohti, mis kõlavad võibolla suuremalt, kui Green Day ise. See ongi vast kõige üllatavam, kuna bänd ise on staadionite kuningas juba aastaid (või aastakümneid), aga staadioniroki elemente on nende lugudes seni olnud üllatavalt vähe – “Revolution Radio” aitab seda puudujääki märkimisväärselt elimineerida.

Albumi üheks plussiks võib lugeda veel lüürikat. Billy Joe on alati olnud veidi pungilikult lihtsameelne lisades sinna poliitilist ebakorrektsust, maailmavalu ja mässu. Seekord on ta olnud pigem segu maailma näinud memuaaride kirjutajast ja hingelt noorest mässavast teismelisest. Ehk siis sisu on ikkagi pigem nooruslik, kuid esitus on distantsilt ja läbimõeldumalt. Muidugi kui nüüd mehe passi vaadata, siis kohati tekib tunne, et need teemad on võibolla tema vaates liialtki nooruslikud, kuid näost on näha, et ta võib veel vähemalt 20 aastat neid lugusid tõsiselt võetavalt esitada.

Plaat on otsast lõpuni tipphetki täis, aga kui tahta ikka kuskilt kindlast otsast pihta alata, siis rangelt soovituslik on “Still Breathing”.

Dawn

Advertisements

’16 albumid #11/15 – Otep

Hei

On aeg vahepeal rääkida ka millestki rajumast, kui senine list pakkuda on suutnud: jõuline metal-naine Otep ja tema värskeim album “Generation Doom”.

Mõni aasta tagasi teatas Otep Shamaya, et muusika tegemisel on lõpp ja bändi viimaseks albumiks jääb 2013 aastal ilmunud “Hydra”. Otep’i viimastes albumites oli tunda, et ideed on otsa saamas ja pigem raiuti vanu tuntud radu pidi ja viimased üllatused jäid 00’ndate lõppu. Mitte et “Atavist” ja “Hydra” oleks üdini halvad albumid olnud, kuid sisu läks võib-olla liialt rändama. Kui nüüd Otep ootamatult siiski uue muusikaga naases, oli esimest korda albumit kuulates üllatus suur. Plaadifirma vahetus ja uuesti bändi üles ehitamine on mõjunud vägagi värskendavalt. See kõlab nagu järg 14 aastat tagasi ilmunud debüütalbumile “Sevas Tra”. Eks vahepeal on veel neid häid albumeid olnud, kuid “Generation Doom” on vaieldamatult kõige energilisem ja viimistletum. See teeb sellest albumist võib-olla mõnedele fännidele veidi ebaloomuliku jätku Otep’i diskograafiale, kuna puuduvad bändile iseloomulikud kunstilised mõtiskelu palad, mis parimatel päevadel täitsid tunniajasest albumist ligi kuuendiku. Enam pole aga aega rahulikult luuletada, vaid lajatatakse igas suunas nii teravalt kui võimalik. Siinjuures on huvitav, et räppimine pole tagasi pelgalt sisutäitena nagu algusaegadel, vaid täitsa omaette stiilielemendina (näiteks loos “Equal Rights, Equal Lefts”).

Plaadi parimate palade hulka kuulub aga üllatuslikult cover Lorde hittloost “Royals”, ja see kõlab selgelt paremini kui originaal, kuna emotsioon on ehedam ja bänd ise on ka vast rohkem alternatiivne kui miljoneid plaate müünud Lorde. Kohe “Royals”‘i järel kõlab plaadil aga vast kõige ehedam näide Otep’i raadiosinglitest – selgelt peavooluroki kõlaga ja puhaste vokaalidega albumi avasingel “In Cold Blood”. Otep’i puhul on aga huvitav märkida, et albumitel esinevad raadiosinglid on oma sisult ja energialt küll esmapilgul täiesti erinevad ülejäänud albumist, kuid siiski piisavalt omanäolised, et tüüpilisest peavoolurokist eralduda, sisaldades naiseliku vokaaliga ühilduvat meloodilisust, aga olles samas raskevõitu kõlaga. Plaadi kõige keerulisem lugu on aga lõppfaasis kõlav nimilugu “Generation Doom”, kus tundub, et plaadi lõpetuseks on lihtsalt kõik rauad tulle visatud ja tehtud üks lugu, mis kajastab kõike, mis bändil plaadi kirjutamise ajal pähe on tulnud.

Dawn

’16 albumid #10/15 – Cage The Elephant

 

Hei

Järgnevalt veel üks Grammy nominent – Cage The Elephant ja nende album “Tell Me I’m Pretty”.

Cage The Elephant on võib-olla üks eriskummalisemaid bände minu playlist‘is. Ja ega ma täpselt aru ei saagi, mis mind nende puhul tõmbab, sest iga albumi puhul on esimene mulje pigem tagasihoidlik. Nende eripära ongi pigem rõhuda mingitele nüanssidele, mis on iseloomulikud rohkem klassikalisele rokile – meeldejäävus ja lihtsus näiteks. Ja see kõik on alati läbi mingi tooruse filtri, mis annab sarnaselt Eesti “elevantidele” pigem prooviruumiliku elava kõla. Plaadi avasingel “Mess Around” oli mõnusalt tempokas sissejuhatus ja kui enamasti suudab see bänd pakkudagi plaadil paar singlilugu ja paar niisama head lugu ja ülejäänu jääb suhteliselt keskpäraseks, siis “Tell Me I’m Pretty” suudab jääda teravaks pea algusest lõpuni. Kohe alguses annavad tantsuka avapaugu nii eelmainitud “Mess Around” kui ka “Cry Baby”. Sealt edasi on aga kärisevad sündid ja mahedad kitarrimeloodiad loost loosse aina enam huvipakkuvad, mistõttu igal lool on anda midagi uut, kuigi esmapilgul kõlavad need nagu sa oleks midagi sellist juba ammu kuulnud. Oskus mängida tuntud võtetega ja need samas Cage The Elephant’ile omasesse võtmesse raiuda ongi selle albumi suurim pluss. Meloodiliselt melanhoolsed aga rokiliku energiaga vürtsitatud “Cold Cold Cold” ja “Trouble” on vast albumi tipphetked. Eks vahepeal minnakse melanhooliaga ka veidi liiale, aga see on pigem selline kohustuslik element igal albumil ja siinkohal teeb bänd erandi ja rahulikumad palad on tõstetud plaadi lõpust veidi ettepoole, et paremini flow‘ga sobitada ning et lõpp ikka pauguga tuleks.

Kui vaadata Grammy’de rokialbumi kategooria nominente, siis on andmine seal päris pinev. Olgugi, et konkurents on tihe ja seal võiks leiduda veel palju häid albumeid, siis on Cage The Elephant ikkagi selle koha auga ära teeninud.

Dawn

’16 albumid #9/15 – Blink-182

Yo

Järgmine album, mis sellest aastast pikaks ajaks meelde jääb, on poppunkarite Blink-182 album “California”.

Kui Blink 00’ndate lõpus taas kokku tuli, tundus, et tegelased on oma erimeelsustest üle saanud ja üheskoos kirjutatud “Neighborhoods” oli minu jaoks nende seni tugevaim album. Siis aga kukkus asi samasse auku nagu kümmekond aastat varem ja bändi asutaja Tom DeLonge tõmbus bändiliikmete ja fännide suureks üllatuseks taaskord pildilt tagasi. Seekord ei jätnud aga ülejäänud liikmed Mark Hoppus ja Travis Barker asja sinnapaika, vaid leidsid kiiresti asenduse Alkaline Trio laulja Matt Skiba näol. Vokalisti vahetus on alati keeruliseim asi, mida bändi ajaloos juhtuda saab, kuid seda üllatavam oli tulemus – üle 15 aasta taas Billboard’i tabelis number üks ning bändi esimene Grammy nominatsioon.

Kui aasta alguses ütles Hoppus, et uus album tuleb tõeline Blink-182, nagu me seda milleeniumi-ajastust teame, siis see kõlas veidi absurdne. Maailm on edasi liikunud ja lihtne kolme-duuri poppunk ei ole enam ammu moes. Pigem olekski siinkohal oodanud edasiarendust “Neighborhoods”‘ist, midagi veidi sisukamat ja varieeruvamat. Siiski peeti sõna ja album kõlab rohkem nagu järg 2003 aastal ilmunud omanimelisele albumile. Või isegi nagu veel varjasem Blink’i looming. Üllatusmoment seisneb selle albumi puhul aga pigem selles, et see album suudab sellist emotsiooni pakkuda, nagu olekski praegu aasta 2003. Albumil on muidugi tunda kohati süntidel tuginevat kaasaegset rokkmuusikat, lisaks on trummar Barker aastatega aina efektsemaks muutunud, mistõttu lood on igas mõttes täidetud ning viimistletud. Kuidagi tundub see tervik seega ühtviisi nostalgiline ja värske samaaegselt.

Kui nüüd minna veidi detailsemaks, siis peab välja tooma mõned punktid vokaali ja instrumentaali kohta eraldi ka. Vokaali osas on Skiba väga õige asendus DeLonge’le. Hääl on kohati sarnane, mistõttu tuimema fänni petab piisavalt ära, samas on hääl veidi mahedam, mistõttu sobib Hoppus’e häälega paremini kokku. Kui eelmistel albumitel olid kummagi vokalisti lood selgelt erinevad ja üksikutes lugudes suudeti vokaalid kokku kõlama saada, siis uuel albumil on sellised ühe vokalisti lood pigem erand. Instrumentaali koha pealt on lisaks trummide efektsusele ja lisandunud süntidele muutunud ka suhtumine tervikusse – palju on loo jooksul muutuvaid rütme ja viise, sealjuures salmide erinevus ja lugude valdav lühikene kestus paneb kõik lood päris kiiresti omavahel segunema ja mul läks ikka mitu kuud aega, enne kui lood piisavalt selgeks said, et meelde jätta, mis fraas on millises loos. Seda huvitavam, et tegu on poppungiga, kus iga fraas on lihtsalt meeldejääv.

Dawn

’16 albumid #8/15 – Elephants From Neptune

Yo

Jätkan selle aasta albumite üle vaatamist ja järgmisena üks aasta lõpu poole ilmunud albumeid ühelt Eesti edukamalt rokkbändilt Elephants From Neptune.

EFN’i uut albumit ma ausalt öeldes veel oodata ei osanudki. Noored mehed on nii hoogu läinud, et eelmise albumi kuumus ei jõua jahtudagi, kui juba uued rauad tules on. Seekord on viidud ennast veelgi kaugemale rokiavarustesse, kaasatud on sündid ja lastud neid ka kohati domineerima. Seejuures säilitatakse väga toorest kõla, mis EFN’ile on kogu aeg omane olnud. Selline kohatine proovikas jämmimise sound, mis annabki edasi just seda ehedust, sest tegu on ikkagi suuresti live-bändiga ning nende loomingu ühele kettale pigistamine ja selle kuulamine läbi väikeste kodustereo kõlarite on tegelikkuses täielik ahistamine. See muusika on mõeldud suurtele lavadele ning EFN’i pluss ongi see, et nad jätavad endale õiguse seda muusikat ka sellise helipildiga müüa. Ja nii imelik kui see ka poleks – see toimib.

Musikaalselt on lõpuks jõutud sinnamaale, kus eksperimenteerimine pole enam niivõrd tabu. Kuulajaid on juba hulgim, seega hullu panna on lubatud ja veidi isegi kohustuslik, et lasta loomingul areneda koos bändiga. See on minu jaoks väga oluline märk, kui bänd ei tee igal plaadil sama asja, vaid liigutakse pidevalt edasi. Lisaks süntide lisamisele on liigutud edasi ka lugude struktuuri lammutamise suunas. Olgugi, et seda on ennegi tehtud, on sel albumil see juba pigem reegel. Kõige korralikum meistriteos asub plaadi keskel ja kannab nime “Riot Disco”. Nimilugu “Oh No” on juba raadiojaamadest nii tuttavaks mängitud, et selle sära jääb plaadi vaates isegi pisut kandvamasse rolli. Plaadi üldine keskmine on aga sama energiline Elephants From Neptune, nagu me juba kuulma oleme harjunud.

Dawn

’16 albumid #7/15 – Flank

Hei

Selle aasta minu plaadiedetabeli järg on jõudnud järjekordse Eesti bändini, kelleks on sedapuhku Flank ning nende omanimeline debüütalbum.

Flank’i albumini viis mind pikaaegne huvi bändiliikmete eelmiste projektide ja bändide vastu. Kui tuli võimalus bändi debüütalbumi ilmumist toetada Hooandja kaudu, siis ma ei kõhelnud hetkegi, kuigi teadsin, et muusikastiililt minnakse minu mõistes äärealadele. (Siinkohal on huvitav tõdeda, et nüüd aasta lõpus näen ma väga palju sarnasusi Flank’i ja eelmises postituses mainitud Kaiser Chiefs’i albumite vahel, kuigi tulemus (ja lõplik stiil) on peale vaadates täiesti erinevad.) Flank’i plaati kuulates aga muutusid need äärealad palju kodusemaks. Mõnusad voolavad sündid ning mahedad kitarririfid, mis seovad jõulised vokaalid kokku on sellise tempoka popmuusika vaates omapärane lähenemine. Mis on minu jaoks isegi pisut üllatav, on see, et sellist lihtsuses peituvat võlu ei harrasta Eestis pea keegi peale Flank’i. Alati tahetakse minna kas kergelt süldimaks, et rohkem publikut paeluda või siis vastupidi üdini alternatiivseks. Muidugi lisab omapära see, et Flank’i puhul on tegu siiski suures osas live-bändiga.

Lugudest väärivad mainimist kindlasti “Brother” ja “Unfold The Skyline”. Nende lugude baasil saab tegelikult Flank’i profiili juba paika – instrumentide kooskõla ning lugude emotsionaalse sisu. Emotsionaalsus on siinkohal kahetine tunne, sest kõla poolest pigem tempokalt positiivne instrumentaal vaheldub kohati emotsionaalse ja melanhoolse vokaaliga. Selline tunnete piiril kõikumine paneb kuulama ja rahulikumad palad muutuvad üpris kiiresti energilisteks ja energilised palad melanhoolseteks. See kõik muudab terviku ühtseks ja kergesti hoomatavaks, mistõttu võib öelda, et ühe Eesti bändi debüütalbumi kohta on tegu vägagi professionaalse lõpptulemusega. Kiidan ja soovitan!

Dawn

’16 albumid #6/15 – Kaiser Chiefs

Hei

Senine ülevaade albumitest on olnud suhteliselt rokikeskne. Nüüd on aeg kõnelda ühest huvitavast nähtusest Briti muusikataevas, mis kunagi alustas ka oma teed rokimaastikel, kuid nüüdseks on need teed vahetatud popilikemate ja tantsulikemate radade vastu. Selleks nähtuseks on Kaiser Chiefs ja nende värskeim album “Stay Together”.

Suve alguses ilmunud sissejuhatav singel “Parachute” märkis selget viidet bändi arengus veidi sündirohkema briti poproki suunas, mis oli kohatine üllatus, kuid samas võibolla mitte siiski jalustrabav suunamuutus Kaiser Chiefs’i loometeel. Sellest lähtuvalt muidugi oli eelarvamus plaadi suhtes pigem hoiatav. Eelmiste albumitega on kunagisest energiast pulbitsevast ja osavate sõnamängude rokkbändist kasvanud üha enam välja kohati liiga turvaline ja teadlikult õigeid nuppe vajutav maheroki bänd. Süntpopi radadele liikumine tundus mõningas mõttes kirstunaelana. Siiski on plaati kuulates iga korraga üha süvenev meelerahu tekkinud, kuna sisu ennast on vast isegi rohkem ja kulunud süntpopi võtmes kõlab see Kaiser Chiefs’i kontseptsioon täitsa värskendavalt.

Tempokas energia ning kohati liiga madal ja siis jälle liiga kõrge laulja Ricky Wilson’i vokaal annab tantsumuusikale omase mõõtme. Hoolikalt vormitud kitarrid lisava süntide massile mõnusa fiilingu ja 80’ndate stiilis pimedate tantsusaalide kõla. “Good Clean Fun” on selles osas ehtne näide kõlades nagu lapsepõlves nähtud Lääne telesarjade tunnusmeloodia ja ega lüürikagi ei lase muud arvata (kui siis paneb silmas pidama isegi mõnd vasakpoolsema mõtlemise lemmikut filmižanri). Kui nüüd veidi laiemalt Kaiser Chiefs’i ajaloole mõelda, siis nende esimene läbilöök tuligi ju 00’ndate esimeses pooles välja kumama hakanud “80’s Coming Back” järeltuules sörkides ning nende debüütalbum oli selge viide 70-80’ndate britrokile. Nüüd siis on leitud uuesti üles need nipid ja rütmid, millega võluda. Ja siinkohal oleks vanadel fännidel imelik hädaldada, et “miks nad oma stiili on muutnud”, sest nii võttes on muutus olnud ju pigem positiivne.

Lisaks on veel märkimist väärt see, et taustavokaalidega on taas mängima hakatud, nagu siis kui bändis oli veel trummarist teine vokalist Nick Hodgson. Kohati on muidugi topeltvokaal saavutatud erinevate sämplitega, mitte otseselt mitmehäälse laulmisega, kuid sellest hoolimata on efektsus saavutatud. Ja kui nüüd kogu see plaat ühe lausega kokku võtta, siis on tehtud väga suurepärane ja stiilipuhas album, mis on otsast lõpuni ühtlaselt tugev ning mis viib kuulaja meeleldi jalga tatsutama.

Dawn

Previous Older Entries Next Newer Entries