20 aastat räpikunsti

Hei

Eelmise aasta lõpus ilmus Genka loomingust ülevaadet andev kogumikalbum “XX”. Kui tavaliselt teen ma albumitest arvustusi, siis seekord tundus olulisem rääkida sellest, kuidas plaadil kõlav looming on mind nende viimase 18 aasta jooksul saatnud (no ja mida olekski arvustada kogumikalbumi puhul?).

90’ndatel, kui hakkasid Eestis pead tõstma räppmuusika esimesed tõsiseltvõetavad katsetused eesotsas Cool D ja Must Q’ga, siis ega ma väga biiti ei tajunud. Eks vanus ja ajastu olid teised. Esimest korda hakkas see stiil mulle veidi enam muljet avaldama aastal 1998, kui kokku pandi kamp nimega A-Rühm. Kuigi ma olin oma räpi-fännist venna kaudu kuulnud midagi ka enne bändist nimega Toe Tag, oli A-Rühm siiski esimene tõsisem kokkupuude ka Genka riimidega. A-Rühma debüütalbumi lemmiklooks kujuneski lõpuks “Rahvused on surnud” (muidugi omaette klass on ka vahepala/hidden-track “Popmuusika”). Sealt edasi hakkasid ajapikku mulle kõrvu jääma aga just need lood, kus kaasategev oli Genka – loeteluna käesolevalt kogumikalbumilt “Tallinn”, “Rahvused on mittesurnud”, “Pühapäevasuitsetajamemuaarid”, “Suvi on käes” ja “Porrr!”. Eesti räppmuusika kasvas samal ajal meeletu kiirusega täiesti omaette skene‘ks, kus oli järsku artiste jalaga segada ning seda enam hakkas minu jaoks välja paistma sellest massist Genka ja tema oskus sõnu seada – olles ühtaegu nii terav, loominguline, casual kui omapärane.

Pean tunnistama, et siiski olin ma 00’ndate esimesel poolel veel räppmuusika jaoks ebaküps. Kuigi kuulasin juba hulganisti USA rap-metal’it ja nu-metal’it, oli kitarrivaba rütmimuusika minu jaoks kõla poolest tühi. Ainult hea riimirebija suutis mingeid lugusid mu teele sokutada (eelmainitud kuus lugu näiteks). See on ka põhjus, miks Toe Tag’i “Legendaarne” album mu teelt kuidagi kõrvale jäi – mingid üksikud lood sealt küll sattusid mulle ette, kuid terve plaadi hankimine jäi toona ära. Kui mõelda, mis tõi mu räppmuusikale aga lõplikult külje alla, oli ehk aasta 2005 lõpus ilmunud Fort Minor’i album “The Rising Tied” – siis avastasin ma ka selle, kuidas rütmiinstrumentidest tulev kõla võib kokku ikka muusikana kõlada, mis siis lõpptulemuses head riimi toetab. Esimeseks kohalikuks katsejäneseks sai A-Rühma teine kauamängiv “Leegion”, mille vaieldamatu lemmiklugu “Korra lahkuks korra kaoks” on ka Genka “XX” plaadil esindatud. Olgugi, et täispikk räppalbum oli võibolla keeruline hoomata, siis Dj Critikal’i biidid andsid võimaluse jääda plaadi juurde ka kohtades, mis seni tundusid minu jaoks ebareaalsed. Tolle albumi suurimaks plussiks minu meelest olidki Genka salmid ja riimid. Mitte et teised oleks kuidagi nõrgemad, see on pigem selline isikliku maitse küsimus, mis mulle sobis antud kontekstis paremini.

Aasta 2009 võib aga märkida seda aega, kus ma Genka muusikaga lõpuks igapäevasel tasemel sõbraks sain. Ilmus Toe Tag’i album “Kõik on formuleerimise küsimus”, mis on minu jaoks seni läbi aegade parim räpialbum. Paul Oja biidid ja instrumentaalne vormingutega mängimine ja sinna peale väga edukalt laotud Genka ja Revo riimid on vast ühtlaseim tervik, mida räppmuusikas teha on suudetud. Too album keerles minu playlist’is ca poolteist aastat järjest ja ma kujutan ette, et see on üks suurimaid saavutusi, mida üks album on viimase 10 aasta jooksul minu silmis (kõrvus) teha suutnud.

Genka loomingus on pärast seda toimunud mitmed muutused, kuid riimirebimise oskus on jäänud alati kõrgeimaks klassiks. Sealjuures “Oleg Kosjugini EP” andis väga hea olmelise ülevaate keskmisest eestlasest, Paul Ojaga kahasse tehtud “Genka / Paul Oja” album oli aga väike raputus räpimaailmas, sest jätkati suuresti Toe Tag’i rada, kus tähtis pole ainult biit ja riim, vaid kus loeb rohkem nende sümbioos läbi erinevate eksperimentaalsete helide ja progressiivsete struktuuridega. Sinna vahele veel osalus saates “Laula mu laulu”, kus Genka näitas oma oskust oma vokaalidega mängida vastavalt vajadusele räpist rokini. Genka “XX” album lõppeb aga võibolla veidi veidras kohas, andes viimase kaheksa aasta lõikes ainult kaks laulu, mis ei ole vast nii ikoonilised, kuid mis on võibolla taotluslikult vahepealseks mõttepausiks tulevas(t)ele kogumikalbumi(te)le.

 

Dawn

2015 kokkuvõte – albumid

Hei!

Kuna ma pole viitsinud siin ammu midagi pikemalt kirjutada, siis mõtlesin aasta kokkuvõtteid veidi põhjalikumalt teha. Tuleb pikk lugemine, aga üritan olla võimalikult kompaktne.

Esimese asjana võtan siis kokku parimad muusika albumid, mis viimase aasta jooksul enim mu meelte järgi on olnud.

1. Genka / Paul Oja – Genka / Paul Oja

Selle albumi kohta polegi muud öelda kui vaid seda, et olenemata saatuse keerdkäikudest suudavad 2/3 Toe Tag’ist anda välja ülimalt väärilise järglase kunagi pooleli jäänud tegudele. Oja meeldivalt värskenduslik räppmuusika tunnetus ning Genka vaieldamatu andekus ridu ritta seada on kokku selline kompott, mida saab seedida vabalt ka aasta hiljem, ilma et see kuidagigi väsitavamaks oleks muutunud.

2. Enter Shikari – The Mindsweep

Sellest albumist olen ma juba veidi pikemalt rääkinud. Tegu parima seguga energilisest rokkmuusikast ja elektroonilisest tantsumuusikast, kuid sedapuhku veidi kaalutletum ja selgem kui nende eelmised albumid.

3. Slipknot – .5: The Gray Chapter

Slipknot vajas kõvasti aega, et oma kaotustest üle saada, kuid seda tugevamalt nad naasesid. Võiks öelda, et nende parim album läbi aegade, kui see “vol 3” poleks nii hea omal ajal olnud. Otseselt mingeid uusi uksi maha ei murta, kuid tehakse seda, mida alati ja parimal võimalikul moel.

4. Taylor Swift – 1989

Taylor on aastatega kantrist kaugenenud, kuid seda kvaliteetsemat ja tõsisemat popmuusikat tema sulest tuleb. Kerge eneseiroonia, mis lugudes pidevalt kõla juurde annab, tekitab inimlikuma ja mõtlemapanevama seose kui tavaliselt popmuusikast oodata oskaks. Hirm muidugi jääb, et sellise tempoga stiili arendades võib kiiresti uutest ideedest tühjaks joosta, kuid seni on kõik rohkemgi kui bueno!

PS: Sellest albumist on ka kantriroki cover-album olemas Ryan Adams’i esituses, mis on pea sama hea!
PPS: Swift on takistanud oma albumit Spotify’s jagada, seega tuleb see lihtsalt poest osta ja kuulata! 😉

5. Kelly Clarkson – Piece By Piece

Kui ma seda albumit millalgi kevadel esimest korda kuulsin, mõtlesin, et see on olenemata vähestest võimsatest lugudest kõige tugevama terviklikkusega Clarkson’i album läbi aegade. Tavaliselt kumab erinevate produtsentide töö ja tasemevahe läbi isegi nii hea vokalisti puhul. Eneselegi üllatuseks paistab see album aga olevat mu selle aasta üks enimkuulatumaid, seega väärib kõrgendatud tähelepanu igati.

6. Fall Out Boy – American Beauty/American Psycho

Kunagi ma ei kuulanud FOB’d üldse. Tüüpiline emo-punk, mis seal ikka. Pärast pisikest puhkust välja antud “Save Rock’n’Roll” oli aga üle-eelmise aasta vaat et parim album. Sisu tõsisem ja originaalsem, instrumentaalosa staadioniroki ja -popi parimaid elemente täis. Üllatavalt ruttu ilmus aga tollele suurteosele järg ja nagu arvata oli, kujunes see kohati nagu B-pooleks. Lugudes on kohati sära – head näited on “Centuries” ja “Uma Thurman”, kuid mitmed lood kõlavad veidi üle jala tehtuna ja juba kuulduna. Siiski peab kiitma meeste tegutsemisjanu – pärast puhkust kahe aasta jooksul kaks suhteliselt tugevat albumit välja anda näitab, et nad on vägagi meeldival kursil rokimaailma päästemissioonil.

7. Bullet For My Valentine – Venom

Ka BFMV kohta saab öelda, et nad on tagasi oma parimates aastates. Rohkem teravust ja energiat kui nii mõneski eelmises albumis. Pea kümne aastase vahega neilt üks album, mis on tõesti tugev otsast lõpuni, olgugi et uuenduslikkus jääb pigem kujuteldavaks. Põhiline pluss on see, et laulja Matt Tuck on taas tagasi oma võimsate vokaalsete oskuste juures, millel oli suur roll minu võlumises aastaid tagasi.

8. AWOLNATION – Run

Aastaid mõtlesin, mis bänd see selle internetivideode populaarseima taustaloo “Sail” taga on. Samas polnud kunagi tõsist huvi lõpuks uurida. Kuni ilmus singel “Hollow Moon” ja mu sõber linkis mulle selle loo live-videot. Tundus huvitav ning avastasin, et ülejäänud album on ka super. Kuna viimasel ajal olen üha enam huvitunud elektroonilise muusika ja rokkmuusika sidumisest, siis see album on vaieldamatult üks selline, mis on aidanud mul veidi selle nurga maailmavaadet laiendada.

9. Marina And The Diamonds – Froot

Selle albumiga kaasnenud imidži muutus on Marinat liigutanud suurte popidiivade suunas liigagi intensiivselt. Looming ise on aga muutunud veidi lihtsamaks, säilitades samas endist sügavust ja tunnetuslikkust ümbritseva maailma suhtes. Kontseptsiooni poolest on see kindlasti üks selle aasta tugevamaid albumeid, mille kohati süngelt eksistentsiaalseks kiskuv sõnum on popi kohta isegi veidi liiga teine tase. Eraldi kiitus Marinale selle eest, et ta on albumi ka ise produtseerinud, mis popmuusikas on pigem harv nähtus.

10. 36 Crazyfists – Time And Trauma

36 Crazyfists on bänd, keda poleks vist kunagi osanud oma edetabelites kohata. Tegu on küllaltki omapärase lähenemisega metalcore’ile, mistõttu on nad pigem olnud selline aeg-ajalt taustaks kõlav bänd. Siiski on nende viimane album “Time And Trauma” mõjunud kuidagi värskendavalt tollele žanrile. Puhtust ja meloodiat on juurde tulnud, kuid energiast pole grammigi järele antud.

11. Papa Roach – F.E.A.R.

Papa Roach on juba viimased kümme aastat andnud sama albumit erinevate nimede all välja. Vähemalt nii kõlavad nende viimased neli albumit. Muidugi kiitus seisneb selles, et loop’ima jäädi võrdlemisi eduka ja kvaliteetse rokkmuusika faasis. Siiski tundub, et üle ühe albumi sama asja rohkem juurde ei tahaks. Kriitikast hoolimata on “F.E.A.R.” täis kohatisi energiapuhanguid, mis annab siiski bändi staadioni-iseloomule veidi värsket kõla juurde.

12. Marilyn Manson – The Pale Emperor

Eks Manson ole vanaks jäänud ja lood ole veidi rahulikuma kõlaga ja korduva lüürikaga, kuid tervik kõlab siiski endiselt päris hästi. Eht-ameerikalik hõng segatud depressiivselt sünge argielu ja morbiidse horror’iga.. No selline keskmine Manson’i album ühesõnaga.

13. Crazy Town – The Brimstone Sluggers

13aastase vaheaja järel uue albumiga maha saanud Crazy Town on uuenduslikum kui kunagi varem. Kui esimene album oli tõsine hip-hopi ja roki segamise katsetus, mis polnud ei liha ega kala (kuigi “Butterfly” ju sai popiks lauluks) ja sellele järgnenud “Darkhorse” oli küll tugev metal-räpp album, kuid plaadifirma ei viitsinud seda promoda, siis nüüd on mehed iseenda peremehed ja teevad lõpuks seda, mida nad oleksid pidanud kohe tegema. Elektroonilisi elemente ja stiilset autotune’i tõsiste räpisalmide alla ja vahele ja asi kõlab etemalt kui Will.I.Am. Võiks öelda, et viimase aasta parim räppalbum ja võibolla isegi parim Crazy Town’i album läbi aegade. Tere tulemast tagasi!

14. P.O.D. – The Awakening

P.O.D. mõtles välja anda kontseptuaalalbumi. Põhimõtteliselt see õnnestus, sisu on jooksev. Lood samas terviklikkust ei esinda, vaid endiselt on tegu neile omase stiilide rohkusega poppungist getoräpini. Sellest hoolimata on tegu ühe tugeva albumiga, mis on nende pika ajaloo vältel võib-olla kõige kontsentreeritum ja sisutihedam.

15. Walk Off The Earth – Sing It All Away

WOTE on huvitav bänd. Olenemata, et nad oma muusikavideodes pidevalt tõestavad, et nad on väikest viisi geniaalsed pillimehed ja naine, kellel on ideid ja lahendusi rohkem kui tavainimene unistada oskaks, suudavad nad albumid kõlama panna siiski suhteliselt tavalise popmuusikana. Mitte et see halb oleks, pigem lihtsalt huvitav tendents. Siiski kumab aeg-ajalt läbi ka andekus erinevaid vokaale segada ning rütmimustreid ja pillipargi laiust eksponeerida. Siiski aga julgust piire laiendada võiks olla ka edaspidi teemas.

16. Angels And Airwaves – The Dream Walker

Tom Delonge’i lahkumine Blink182’st toimus vaid mõni hetk pärast “The Dream Walker”‘i ilmumist. Paljude fännide jaoks oli see ootamatu ja halb uudis. Mina pole suutnud ikka veel seisukohta võtta. Nimelt Blink’i looming pärast comeback’i on olnud kordades mitmekülgsem ja kontsentreeritum kui AVA viimased albumid. Tõrvatilgaks meepotis on veel avaldus, et Tom’ile endale Blink’i viimase aja looming ei meeldi, kuigi kõla järgi võiks öelda, et tugevam helipildi laiendus on tulnud just tema poolt. Segane värk, aga AVA on oma väheste uuendustega suutnud hoida küll oma meeldivalt mõtlikku astrofilosoofilist hõngu, kuid särtsu jääb iga korraga aina vähemaks.

17. Foo Fighters – Sonic Highways

Foo Fighters’i teleprojekti raames tehtud peaaegu täisalbumi mõõtmetes muusikakogumik kõlab kohati kui sobiv järg suurteosele “Wasting Light”. Mõneti aga kõlab läbi ka projektidele omane kõikuvus terviklikkuse vaatevinklist. Sellest hoolimata on tegu tugeva rokkalbumiga nagu Foo Fighters’ile viimasel ajal omane on.

18. No Devotion – Permanence

Ma pole kunagi suur post-punk’i fänn olnud. Ja ega praegugi ei oleks, kuid huvi endiste LostProphets’i muusikute uue alguse vastu oli piisavalt suur, et nende uusim album uue nime ja lauljaga paar korda läbi kuulata. Kuni meeldima hakkas.

19. Silversun Pickups – Better Nature

Antud album vääriks kõvasti kõrgemat kohta, kuid kuna tegu suhteliselt värske albumiga, siis pole see jõudnud mulle pähe kuluda. Silversun Pickups aga hoiab endiselt latti kõrgel. Kohati küll viskab mingit mažoorsemat poppi sisse, kuid see on pigem ajutine helge nõrkusehetk, üldiselt hoitakse aga progresseeruva kujuga dream-popi joont tugevalt.

20. Laika Virgin – -+-=+

Selles suhtes on see tabel siin keeruline, et Eesti muusikat on vähe. Selle eest on esindatud Eesti muusika vaieldamatult hea. Laika Virgin on bänd, keda ma kunagi eriti kuulata ei tahtnud, kuid kes on nüüdseks teinud läbi tugeva uuenduskuuri, mistõttu on nende muusika mulle meeldima hakanud. Olgugi et värske album on keeruline jada segamini emotsioonidest ja stiilidest, on Eesti muusikast just selline alternatiivsuspuhang juba tükk aega puudu olnud.

21. Three Days Grace – Human

Alati kui bänd vahetab lauljat, on oht, et bänd kaotab kogu oma kõla ja võlu. Hämmastav on, et Three Days Grace on pärast laulja vahetust liikunud tagasi oma algusaegadesse. Lood kõlavad värskelt, vokaal on kohati liigagi sarnane ning albumi parimad palad ületavad kõiki nende vanu hitte. Uskumatu, aga tõsi.

22. Atreyu – Long Live

Atreyu vahepealne puhkus möödus nii kiirelt, et mina seda isegi ei jõudnud märgata. Tagasituleku muusika on aga üks ühele seal punktis, kust puhkusele mindi, seega midagi tugevalt uut album ei paku. Kuid arvestades kui vähe tänasel päeval head core muusikat tehakse, siis ega kohati ongi tähtsam lihtsalt lippu kõrgel hoida.

23. Bring Me The Horizon – That’s The Spirit

BMTH avastasin ma paar aastat tagasi, kui album “Sempiternal” maailma vallutas. Tegu oli mõnusalt üle-ääre elektroonilise roki ja metalcore’i seguga. Aeg läks edasi ja tuli teha uus album. Esimesed singlid olid paljutõotavad, kuid plaat tervikuna on pigem nagu Linkin Park’i kandadele astumine. Päris imelik tendents kui LP album kõlab rajumalt kui mõne metalcore bändi oma. Siiski üleliia kriitiline ma olla ei saa, kuna sellisel tasemel sämplimuusikat ja sünte niivõrd raju muusikaga siduda enamasti ebaõnnestub, BMTH suudab seda aga teha kujul, mis on kuulatav nii raskemuusika austajale kui keskmisele popifännile. Omastki tutvusringkonnast häid näiteid küllaga.

24. Leaves’ Eyes – King Of Kings

Ma olin selle bändi juba ammu ära unustanud, kui järsku avastasin, et neil ilmus hiljuti uus album. Kuulasin ja tundsin, kuidas vana hea gootimetal on praegu meeletult hea vaheldus sellele kõigele, mis metalmuusikas muidu toimub. Leaves’ Eyes omab vast parimat saadaolevat naisvokaali selles vallas ning muusikagagi on arenetud aina tugevama emotsiooni poole. Folgisugemetega gootimetal tundub olevat mu lähituleviku taasavastuste pärusmaa.

25. Metric – Pagans In Vegas

Ja lõpetuseks üks hea sündipopi album, mis on vaat et etalon tuleva aasta popmuusikale. Metric on suutnud alati teha sellist minimalistlikku, kuid samas sisult konkreetset poppi, mis on alguses kui taustamuusika, kuid ajapikku sööbib sisse ja tõmbab su endasse. “Pagans In Vegas” on järjekordne selline album ja mis seal salata – tasapisi kummitab pidevalt, kuigi ise ei taju miskuskes…

 

Ongi kõik. Lähipäevil teen ka lugude aasta kokkuvõtte. Seniks aga häid pühi!

 

Dawn 🙂

See on skill mees, see on skill!

Tere õhtust kõiksugu inimesed.

Umbes kuu aega tagasi ilmus Eesti ühel suurimal räppartistil Genka esimene korralik EP-mõõtu album. Ja olekski paslik vaadata üle, kuidas “Oleg Kosjugini lugu EP” välja kukkunud on.

Otsekohesus on asi, mida tuleb mainida ja mis annab lugudele palju juurde. Sest kui on teada, et see naine on lits, sest ta põlved on marraskil, siis nii see ongi ja pole mõtet vaielda. Ja pole mõtet tõde häbeneda. Ja kui Tarmo oli rookie, Tarmo oli toores, siis on ta põhjusega Venezuelas vangis. Pole midagi teho.

Meeldivaim lugu on vist eestlaste ponnistustest soome kukeseene turul rääkiv “Kukeseen”. Pool-soomekeelne laul on särtsakalt päevakohane tervele kõik-eestlased-Soome-ehitajaks teemale. Juba selle loo pärast tasub raisata arvuti kettaruumi, sest tõsi ta on – seda plaati ei saa osta, vaid saab täiesti tasuta ja legaalselt alla tirida plaadifirma Legendaarne kodukalt. Soovitan – palju Teil ikka originaal mussi arvutis on? Lisaks saate infi ja lüürika ka kaasa – hip-hopi puhul väga vajalik nänn.

Biite on meisterdanud Eesti räpiklassik Cool D, mistõttu on biidid väga vanakooli räpi meeleolus, samas kõlab tänapäeva räpi vahele isegi värskendavalt, kuigi ma muidu vanakooli stuffi ei naudi. Kuna lüürika on ka suht vanakooli räpiteemadel – narko ja geto jne, siis sobib kõik nagu valatult. Polegi midagi lisada, sest tuimalt meeldivad biidid ei anna neist pikalt rääkida.

Ega siin polegi midagi rääkida, sest EP on piisavalt lühike, et mu postituse lugemise ajaga terve asi ise läbi kuulata! Lugude headusest räägib ka see, et isegi loole “Marraskil” on tehtud oma juutuubi kanal, kus on ainult antud lugu, mis minu meelest on EP parim lugu nii biidi kui lüürilise õigsuse koha pealt! Tegelikkuses pidi kohe lisanduma ka viimane lugu, kuid seda pole siiani valmis saadud, loodame, et see lisandub ka lähitulevikus!

Nautige ka kindlasti Genka imelisi häälekompositsioone – teist nii mitmekülgse vokaaliga räppalbumit on raske leida 😉

Nüüd aga tirima, sest see, mida te kuulete, on puhas skill!

http://www.legendaarne.ee/failid/Genka_Oleg_Kosjugini_lugu_EP_(2011).zip

Meeldivaid elamusi,
Daun