Top of the Hill of the Dawn 2017

1. Ron Cazzato – So We Pray

 

2. Icon for Hire – Demons

 

3. Seether – Let You Down

 

4. Fall Out Boy – Champion

 

5. The Rasmus – Paradise

 

6. Linkin Park – Talking To Myself

 

7. Stone Sour – Song #3

 

8. Biffy Clyro – Flammable

 

9. Ed Sheeran – Shape of You

 

10. Enter Shikari – Live Outside

 

11. Reket – Köievedu

 

12. Ed Sheeran – Galway Girl

 

13. Fall Out Boy – Young And Menace

 

14. twenty one pilots – Heavydirtysoul

 

15. Papa Roach – Help

 

16. Green Day – Still Breathing

 

17. Royal Blood – Lights Out

 

18. Linkin Park ft. Kiiara – Heavy

 

19. Thirty Seconds To Mars – Walk On Water

 

20. Icon for Hire – Under the Knife

 

21. Issues – Slow Me Down

 

22. Incubus – Throw Out the Map

 

23. James Blunt – Bartender

 

24. Taylor Swift – Look What You Made Me Do

 

25. Adam Lambert – Two Fux

 

26. Nothing More – Go To War

 

27. The Sounds – The Darkness

 

28. Rasmus Rändvee – This Love

 

29. Taking Back Sunday – Call Come Running

 

30. The All-American Rejects – Sweat

 

31. Seether – Stoke The Fire

 

32. Seether – Betray And Degrade

 

33. Taking Back Sunday – You Can’t Look Back

 

34. Lacey – Rot

 

35. Haloo Helsinki – Hulluuden Highway

 

36. I Prevail – Alone

 

37. Cage the Elephant – Cold Cold Cold

 

38. The Sounds – Thrill

 

39. Zedd & Alessia Cara – Stay

 

40. Good Charlotte – War

 

41. Yellowcard – A Place We Set Afire

 

42. Imagine Dragons – Believer

 

43. Papa Roach – Crooked Teeth

 

44. Liisi Koikson – Procrastination Queen

 

45. Biffy Clyro – Friends And Enemies

 

46. Linkin Park – Invisible

 

47. Evanescence – Imperfection

 

48. Green Day – Revolution Radio

 

49. Linkin Park – One More Light

 

50. Skillet – Feel Invincible

 

 

 

Dawn

Advertisements

’16 albumid #12/15 – Green Day

Yo

Punk ei ole surnud ka 2016 aastal – tõestas meile Green Day ja nende värskeim album “Revolution Radio”.

Green Day on omamoodi fenomen muusikataevas, olles ühtviisi punk ja mainstream korraga. Nende edulugu on käinud niisamuti üles-alla olles kord tipus, siis jälle keskmike hulgas. “Revolution Radio” on minu meelest see album, millega ollakse taaskord tipus. Eks punk ei anna palju ruumi eksperimenteerida, seega on suur osa Green Day muusikast olnud viimase 25 aasta jooksul samalaadne. Ja pigem vast ongi oluline tulla välja uue albumiga piisava ajavahe tagant välja, et asi kõlaks jälle nostalgiliselt värske. Kui 90’ndate keskel ilmus “Dookie”, siis see oli täpselt noorusliku mässava rokkmuusika hiilgeaeg, 00’ndate keskel oli popmuusika taevas tühjavõitu ja lihtsakoeline ning peavoolu kalduv “American Idiot” oli ideaalne vahepala miljonitele kõrvapaaridele. Nüüd on käes järgmise kümnendi keskpaik ja taas on aeg ülistada vanu väärtusi ja selles osas on jälle Green Day’l õnnestunud vajadustega kaasas käia. On üle saadud 00’ndate liiga steriilsest produktsioonist, mis saatis nii “American Idiot”’i kui “21st Century Breakdown”’i. On unustatud ära, et ollakse “vanad pungipeerud”, nagu see kõlas albumitel “Uno”, “Dos” ja “Tre”. On suudetud jälle olla energilisem kui mõni täkku täis noor ja see on meeldiv, või isegi meeliülendav. Billy Joe on kitarre ja vokaale rohkem kokku kirjutanud ning kitarride rohkus ületab isegi mõnda nende paremate päevade albumit. Lisaks on meloodiatega mängitud selliselt, et tüüpilise Green Day vahele tuleb kohti, mis kõlavad võibolla suuremalt, kui Green Day ise. See ongi vast kõige üllatavam, kuna bänd ise on staadionite kuningas juba aastaid (või aastakümneid), aga staadioniroki elemente on nende lugudes seni olnud üllatavalt vähe – “Revolution Radio” aitab seda puudujääki märkimisväärselt elimineerida.

Albumi üheks plussiks võib lugeda veel lüürikat. Billy Joe on alati olnud veidi pungilikult lihtsameelne lisades sinna poliitilist ebakorrektsust, maailmavalu ja mässu. Seekord on ta olnud pigem segu maailma näinud memuaaride kirjutajast ja hingelt noorest mässavast teismelisest. Ehk siis sisu on ikkagi pigem nooruslik, kuid esitus on distantsilt ja läbimõeldumalt. Muidugi kui nüüd mehe passi vaadata, siis kohati tekib tunne, et need teemad on võibolla tema vaates liialtki nooruslikud, kuid näost on näha, et ta võib veel vähemalt 20 aastat neid lugusid tõsiselt võetavalt esitada.

Plaat on otsast lõpuni tipphetki täis, aga kui tahta ikka kuskilt kindlast otsast pihta alata, siis rangelt soovituslik on “Still Breathing”.

Dawn