’16 albumid #13/15 – Rob Zombie

Hei hei

Järgmisena võtan lõppeval aastal ilmunud albumitest kõige ekstravagantsema albumi ette, Rob Zombie ja tema absoluutselt-mitte-tagasihoidlik “The Electric Warlock Acid Witch Satanic Orgy Celebration Dispenser”.

Nagu nimest juba aru võib saada, siis Rob Zombie ei hoia sel albumil enam midagi tagasi. Ja kui muidu on Rob olnud minu muusikariiulis selline tore vaheldus, siis uus album tõstis ta vaieldamatult minu edetabelite tippu. Juba avasingel “Well, Everybody’s Fucking in a U.F.O.” oli selline löök igale poole vööd, mis on ühest küljest sajaprotsendiline whatdafuck, kuid samas ideaalne rokipala, milles on atakki, energiat ja sisu. Üldse on album väga tihedalt täis pikitud rohkeid elemente kõikidest Rob Zombie’le omastest žanritest industriaalmetalist ja šokirokist kuni 80’ndate diskorokini välja, sealjuures täidetud John 5’le iseloomulike soololaadsete toodetega, mis kõlavad oma eksperimentaalsuses paremini kui klassikalised kidrasoolod. See album on ühtaegu tõsine horror ja samas irooniline tragikomöödia. Sünged kitarrid ja helgelt naiivsed sündid. Ühesõnaga siin on igale maitsele midagi ja see on kokku keeratud ühtseks absurdseks kompotiks. Rob Zombie’le on alati meeldinud asju veidi üle võlli ajada, seda kajastavad hästi ka tema albumite kujundused – ka selles osas on uus album vägagi eredalt esil.

Ega ma ei oskagi öelda rohkem midagi – seda asja tuleb lihtsalt oma kõrvaga kuulda, sest see on plaat, mis ei jäta vast kedagi külmaks.

Dawn

Advertisements