3DG Pirita kloostris

Yo

Üleeile sai käidud üle mõne aja jälle üht üritust külastamas. Sedapuhku väisas Eestit Kanada bänd Three Days Grace.

Kontserdi asupaigaks olnud Pirita kloostri varemetes polnudki ma varem ühtegi bändi kuulamas käinud. Tekkis kohe huvitav mõttelõng teemal, mida teeksid keskaja nunnad teades, et nende kloostri varemetes peetakse tulevikus rokipidusid. Nunnade rahustuseks tuleb nentida, et tegu oli suhteliselt tagasihoidliku rokk-kontserdiga – publikut oli parasjagu, et veidi üle poole pinnast tihedalt täis pakkida ning mõnusalt soe suveõhtu tõi kohale ka mingi koguse kuulajaid, kes pigem nautisidki hea muusika saatel haruldaselt head ilma.

Kohale jõudmise ajaks oli laval juba koha sisse võtnud Eesti enda Psychiatric Ward. Bändist ma enne midagi peale nime ei teadnud, kuid publik tundus iga hetke nautivat. Teisena lavale astunud A Crime Called oli aga omamoodi rokkbänd, kelle iga lugu oli nagu killuke mõne eelmise kümnendi tippbändi loomingust. Selline stiililine kõikuvus oli huvitav ja tähelepanu tõmbav, kuid asja rikkus kesine heli – pool kontserti polnud kosta soolotrummi ja basskitarri kandvad sagedused olid kuhugi ära kadunud. Nende setlisti tipphetk oli David Guetta loo “Dangerous” kaver, mille esitus oli helilistest puudujääkidest hoolimata kaasahaaravam kui originaal.

Three Days Grace aga ületas soojendusbände mäekõrguselt nii nagu üks õige peaesineja tegema peab. Enne lavale astumist tehti publik uuesti soojaks Rage Against The Machine loo “Killing In The Name” fonoga. Loo lõpus astus lavale bänd ning setlisti alustati kohe uue albumi looga “I Am Machine”. Arvestades, et peale laulja vahetust on jõutud seni välja anda vaid üks album, siis oli kava põhirõhk ikkagi vanematel lugudel. Esitati mitu singlilugu ka debüütalbumilt, mille loomise juures oli vaid pool tänasest bändist, kuid millelt kõlanud lugu “I Hate Everything About You” on üks nende edukamaid lugusid läbi aegade. Selle loo esitamise ajal oli publik vast ka kogu õhtu elavaim. Enim lugusid tuli aga albumilt “One-X”, mis on minu hilisteismeea üks põhilisi albumeid ning mille läbi ma neid üldse kunagi kuulama hakkasin. Seetõttu oli suur osa kontserdist kaetud ka meeldiva nostalgiahõnguga, millega tundus suur osa publikust kaasa minevat – nii lauldes kui hüpates.

Kontserdi muutsid huvitavamaks aga vahepalad. Viimasel ajal olen vähe sattunud oma silmaga kaema korraliku setlistiga esinemist, kus on oma roll ka puhkehetkedel. Sedapuhku täitsid tühimiku trummar ja sündimees, kes tegid kava keskel lühikese impro – alustades tantsumuusika biitidest ja publiku südameid rütmist välja ajavate bassidega. Sealt edasi jäi trummar lavale üksinda ja näitas, milleks ta tegelikult võimeline on. Ning lõpuks tuli sündimees ja tegi klaveril melanhoolse soolo, mis lahenes lõpuks loosse “The Real You”. Selle looga sai ka kaetud kontserdi melanhoolseim hetk, sest valdav enamus lugusid olid kavas ikkagi sellised, mis kiskusid kaasa elama. Ja kuigi laulja Matt Walst kutsus pidevalt ka rahvast moshpit’ile, jäädi enamasti eestlaslikult rahulikuks ja nauditi nagu oleks tegu romantilise päikseloojangu valguses toimuva soft-roki kontserdiga. Pehmetest hetkedest hoolimata lõpetati kava ikkagi pauguga, nagu rokkmuusikale kohane – looga “Riot”, mille ajal publik võttis veel viimase energia kokku ja väga jõuliselt kaasa skandeeris “Let’s start a riot!”

 

Dawn

Advertisements

2015 aasta parimad palad

Hei,

Siin on minu lõppeva aasta top50 parimad laulud. Head nautimist!

1. Enter Shikari – Torn Apart

 

2. Slipknot – Killpop

 

3. Bring Me The Horizon – Throne

 

4. Taylor Swift – Style

 

5. Kelly Clarkson – Heartbeat Song

 

6. Taking Back Sunday – Better Homes And Gardens

 

7. Taylor Swift – Bad Blood

 

8. Marina And The Diamonds – Blue

 

9. Mark Ronson Ft Bruno Mars – Uptown Funk

 

10. Walk Off The Earth – Rule the World

 

11. Fall Out Boy – Uma Thurman

 

12. Seether – Nobody Praying For Me

 

13. AWOLNATION – Hollow Moon (Bad Wolf)

 

14. Fort Minor – Welcome

 

15. The Offspring – Coming For You

 

16. Bryan Adams – You Belong To Me

 

17. Papa Roach – Gravity

 

18. Linkin Park – Rebellion

 

19. Bring Me The Horizon – Happy Song

 

20. Taking Back Sunday – How I Met Your Mother

 

21. Traffic – Sekundiga

 

22. Tanel Padar & The Sun – Õnne valem

 

23. Enter Shikari – Anaesthetist

 

24. P.O.D. – This Goes Out To You

 

25. Three Days Grace – I Am Machine

 

26. Axwell & Ingrosso – Sun Is Shining

 

27. Adam Lambert – Ghost Town

 

28. Bullet For My Valentine – Army Of Noise

 

29. AWOLNATION – I Am

 

30. Panic! At The Disco – Hallelujah

 

31. Flyleaf – Thread

 

32. Elephants From Neptune – Insomnia

 

33. Ed Sheeran & Rudimental – Bloodstream

 

34. Elephants From Neptune – Flowers

 

35. Fall Out Boy – American Beauty/American Psycho

 

36. Taylor Swift – Blank Space

 

37. Kaiser Chiefs – Falling Awake

 

38. Bring Me The Horizon – True Friends

 

39. Karl-Erik Taukar – Segased Lood

 

40. Enter Shikari – There’s A Price On Your Head

 

41. Crazy Town – Born To Raise Hell

 

42. Foo Fighters – Something From Nothing

 

43. Fall Out Boy – Immortals

 

44. I Prevail – Blank Space

 

45. Kosmikud – Maapoiss

 

46. Silversun Pickups – Nightlight

 

47. Papa Roach – Broken As Me

 

48. Royal Blood – Ten Tonne Skeleton

 

49. Ill Niño – Blood Is Thicker Than Water

 

50. Måns Zelmerlöw – Heroes

Head vana aasta lõppu ning edukat ja värske muusika rohket uut!

Dawn

2015 kokkuvõte – albumid

Hei!

Kuna ma pole viitsinud siin ammu midagi pikemalt kirjutada, siis mõtlesin aasta kokkuvõtteid veidi põhjalikumalt teha. Tuleb pikk lugemine, aga üritan olla võimalikult kompaktne.

Esimese asjana võtan siis kokku parimad muusika albumid, mis viimase aasta jooksul enim mu meelte järgi on olnud.

1. Genka / Paul Oja – Genka / Paul Oja

Selle albumi kohta polegi muud öelda kui vaid seda, et olenemata saatuse keerdkäikudest suudavad 2/3 Toe Tag’ist anda välja ülimalt väärilise järglase kunagi pooleli jäänud tegudele. Oja meeldivalt värskenduslik räppmuusika tunnetus ning Genka vaieldamatu andekus ridu ritta seada on kokku selline kompott, mida saab seedida vabalt ka aasta hiljem, ilma et see kuidagigi väsitavamaks oleks muutunud.

2. Enter Shikari – The Mindsweep

Sellest albumist olen ma juba veidi pikemalt rääkinud. Tegu parima seguga energilisest rokkmuusikast ja elektroonilisest tantsumuusikast, kuid sedapuhku veidi kaalutletum ja selgem kui nende eelmised albumid.

3. Slipknot – .5: The Gray Chapter

Slipknot vajas kõvasti aega, et oma kaotustest üle saada, kuid seda tugevamalt nad naasesid. Võiks öelda, et nende parim album läbi aegade, kui see “vol 3” poleks nii hea omal ajal olnud. Otseselt mingeid uusi uksi maha ei murta, kuid tehakse seda, mida alati ja parimal võimalikul moel.

4. Taylor Swift – 1989

Taylor on aastatega kantrist kaugenenud, kuid seda kvaliteetsemat ja tõsisemat popmuusikat tema sulest tuleb. Kerge eneseiroonia, mis lugudes pidevalt kõla juurde annab, tekitab inimlikuma ja mõtlemapanevama seose kui tavaliselt popmuusikast oodata oskaks. Hirm muidugi jääb, et sellise tempoga stiili arendades võib kiiresti uutest ideedest tühjaks joosta, kuid seni on kõik rohkemgi kui bueno!

PS: Sellest albumist on ka kantriroki cover-album olemas Ryan Adams’i esituses, mis on pea sama hea!
PPS: Swift on takistanud oma albumit Spotify’s jagada, seega tuleb see lihtsalt poest osta ja kuulata! 😉

5. Kelly Clarkson – Piece By Piece

Kui ma seda albumit millalgi kevadel esimest korda kuulsin, mõtlesin, et see on olenemata vähestest võimsatest lugudest kõige tugevama terviklikkusega Clarkson’i album läbi aegade. Tavaliselt kumab erinevate produtsentide töö ja tasemevahe läbi isegi nii hea vokalisti puhul. Eneselegi üllatuseks paistab see album aga olevat mu selle aasta üks enimkuulatumaid, seega väärib kõrgendatud tähelepanu igati.

6. Fall Out Boy – American Beauty/American Psycho

Kunagi ma ei kuulanud FOB’d üldse. Tüüpiline emo-punk, mis seal ikka. Pärast pisikest puhkust välja antud “Save Rock’n’Roll” oli aga üle-eelmise aasta vaat et parim album. Sisu tõsisem ja originaalsem, instrumentaalosa staadioniroki ja -popi parimaid elemente täis. Üllatavalt ruttu ilmus aga tollele suurteosele järg ja nagu arvata oli, kujunes see kohati nagu B-pooleks. Lugudes on kohati sära – head näited on “Centuries” ja “Uma Thurman”, kuid mitmed lood kõlavad veidi üle jala tehtuna ja juba kuulduna. Siiski peab kiitma meeste tegutsemisjanu – pärast puhkust kahe aasta jooksul kaks suhteliselt tugevat albumit välja anda näitab, et nad on vägagi meeldival kursil rokimaailma päästemissioonil.

7. Bullet For My Valentine – Venom

Ka BFMV kohta saab öelda, et nad on tagasi oma parimates aastates. Rohkem teravust ja energiat kui nii mõneski eelmises albumis. Pea kümne aastase vahega neilt üks album, mis on tõesti tugev otsast lõpuni, olgugi et uuenduslikkus jääb pigem kujuteldavaks. Põhiline pluss on see, et laulja Matt Tuck on taas tagasi oma võimsate vokaalsete oskuste juures, millel oli suur roll minu võlumises aastaid tagasi.

8. AWOLNATION – Run

Aastaid mõtlesin, mis bänd see selle internetivideode populaarseima taustaloo “Sail” taga on. Samas polnud kunagi tõsist huvi lõpuks uurida. Kuni ilmus singel “Hollow Moon” ja mu sõber linkis mulle selle loo live-videot. Tundus huvitav ning avastasin, et ülejäänud album on ka super. Kuna viimasel ajal olen üha enam huvitunud elektroonilise muusika ja rokkmuusika sidumisest, siis see album on vaieldamatult üks selline, mis on aidanud mul veidi selle nurga maailmavaadet laiendada.

9. Marina And The Diamonds – Froot

Selle albumiga kaasnenud imidži muutus on Marinat liigutanud suurte popidiivade suunas liigagi intensiivselt. Looming ise on aga muutunud veidi lihtsamaks, säilitades samas endist sügavust ja tunnetuslikkust ümbritseva maailma suhtes. Kontseptsiooni poolest on see kindlasti üks selle aasta tugevamaid albumeid, mille kohati süngelt eksistentsiaalseks kiskuv sõnum on popi kohta isegi veidi liiga teine tase. Eraldi kiitus Marinale selle eest, et ta on albumi ka ise produtseerinud, mis popmuusikas on pigem harv nähtus.

10. 36 Crazyfists – Time And Trauma

36 Crazyfists on bänd, keda poleks vist kunagi osanud oma edetabelites kohata. Tegu on küllaltki omapärase lähenemisega metalcore’ile, mistõttu on nad pigem olnud selline aeg-ajalt taustaks kõlav bänd. Siiski on nende viimane album “Time And Trauma” mõjunud kuidagi värskendavalt tollele žanrile. Puhtust ja meloodiat on juurde tulnud, kuid energiast pole grammigi järele antud.

11. Papa Roach – F.E.A.R.

Papa Roach on juba viimased kümme aastat andnud sama albumit erinevate nimede all välja. Vähemalt nii kõlavad nende viimased neli albumit. Muidugi kiitus seisneb selles, et loop’ima jäädi võrdlemisi eduka ja kvaliteetse rokkmuusika faasis. Siiski tundub, et üle ühe albumi sama asja rohkem juurde ei tahaks. Kriitikast hoolimata on “F.E.A.R.” täis kohatisi energiapuhanguid, mis annab siiski bändi staadioni-iseloomule veidi värsket kõla juurde.

12. Marilyn Manson – The Pale Emperor

Eks Manson ole vanaks jäänud ja lood ole veidi rahulikuma kõlaga ja korduva lüürikaga, kuid tervik kõlab siiski endiselt päris hästi. Eht-ameerikalik hõng segatud depressiivselt sünge argielu ja morbiidse horror’iga.. No selline keskmine Manson’i album ühesõnaga.

13. Crazy Town – The Brimstone Sluggers

13aastase vaheaja järel uue albumiga maha saanud Crazy Town on uuenduslikum kui kunagi varem. Kui esimene album oli tõsine hip-hopi ja roki segamise katsetus, mis polnud ei liha ega kala (kuigi “Butterfly” ju sai popiks lauluks) ja sellele järgnenud “Darkhorse” oli küll tugev metal-räpp album, kuid plaadifirma ei viitsinud seda promoda, siis nüüd on mehed iseenda peremehed ja teevad lõpuks seda, mida nad oleksid pidanud kohe tegema. Elektroonilisi elemente ja stiilset autotune’i tõsiste räpisalmide alla ja vahele ja asi kõlab etemalt kui Will.I.Am. Võiks öelda, et viimase aasta parim räppalbum ja võibolla isegi parim Crazy Town’i album läbi aegade. Tere tulemast tagasi!

14. P.O.D. – The Awakening

P.O.D. mõtles välja anda kontseptuaalalbumi. Põhimõtteliselt see õnnestus, sisu on jooksev. Lood samas terviklikkust ei esinda, vaid endiselt on tegu neile omase stiilide rohkusega poppungist getoräpini. Sellest hoolimata on tegu ühe tugeva albumiga, mis on nende pika ajaloo vältel võib-olla kõige kontsentreeritum ja sisutihedam.

15. Walk Off The Earth – Sing It All Away

WOTE on huvitav bänd. Olenemata, et nad oma muusikavideodes pidevalt tõestavad, et nad on väikest viisi geniaalsed pillimehed ja naine, kellel on ideid ja lahendusi rohkem kui tavainimene unistada oskaks, suudavad nad albumid kõlama panna siiski suhteliselt tavalise popmuusikana. Mitte et see halb oleks, pigem lihtsalt huvitav tendents. Siiski kumab aeg-ajalt läbi ka andekus erinevaid vokaale segada ning rütmimustreid ja pillipargi laiust eksponeerida. Siiski aga julgust piire laiendada võiks olla ka edaspidi teemas.

16. Angels And Airwaves – The Dream Walker

Tom Delonge’i lahkumine Blink182’st toimus vaid mõni hetk pärast “The Dream Walker”’i ilmumist. Paljude fännide jaoks oli see ootamatu ja halb uudis. Mina pole suutnud ikka veel seisukohta võtta. Nimelt Blink’i looming pärast comeback’i on olnud kordades mitmekülgsem ja kontsentreeritum kui AVA viimased albumid. Tõrvatilgaks meepotis on veel avaldus, et Tom’ile endale Blink’i viimase aja looming ei meeldi, kuigi kõla järgi võiks öelda, et tugevam helipildi laiendus on tulnud just tema poolt. Segane värk, aga AVA on oma väheste uuendustega suutnud hoida küll oma meeldivalt mõtlikku astrofilosoofilist hõngu, kuid särtsu jääb iga korraga aina vähemaks.

17. Foo Fighters – Sonic Highways

Foo Fighters’i teleprojekti raames tehtud peaaegu täisalbumi mõõtmetes muusikakogumik kõlab kohati kui sobiv järg suurteosele “Wasting Light”. Mõneti aga kõlab läbi ka projektidele omane kõikuvus terviklikkuse vaatevinklist. Sellest hoolimata on tegu tugeva rokkalbumiga nagu Foo Fighters’ile viimasel ajal omane on.

18. No Devotion – Permanence

Ma pole kunagi suur post-punk’i fänn olnud. Ja ega praegugi ei oleks, kuid huvi endiste LostProphets’i muusikute uue alguse vastu oli piisavalt suur, et nende uusim album uue nime ja lauljaga paar korda läbi kuulata. Kuni meeldima hakkas.

19. Silversun Pickups – Better Nature

Antud album vääriks kõvasti kõrgemat kohta, kuid kuna tegu suhteliselt värske albumiga, siis pole see jõudnud mulle pähe kuluda. Silversun Pickups aga hoiab endiselt latti kõrgel. Kohati küll viskab mingit mažoorsemat poppi sisse, kuid see on pigem ajutine helge nõrkusehetk, üldiselt hoitakse aga progresseeruva kujuga dream-popi joont tugevalt.

20. Laika Virgin – -+-=+

Selles suhtes on see tabel siin keeruline, et Eesti muusikat on vähe. Selle eest on esindatud Eesti muusika vaieldamatult hea. Laika Virgin on bänd, keda ma kunagi eriti kuulata ei tahtnud, kuid kes on nüüdseks teinud läbi tugeva uuenduskuuri, mistõttu on nende muusika mulle meeldima hakanud. Olgugi et värske album on keeruline jada segamini emotsioonidest ja stiilidest, on Eesti muusikast just selline alternatiivsuspuhang juba tükk aega puudu olnud.

21. Three Days Grace – Human

Alati kui bänd vahetab lauljat, on oht, et bänd kaotab kogu oma kõla ja võlu. Hämmastav on, et Three Days Grace on pärast laulja vahetust liikunud tagasi oma algusaegadesse. Lood kõlavad värskelt, vokaal on kohati liigagi sarnane ning albumi parimad palad ületavad kõiki nende vanu hitte. Uskumatu, aga tõsi.

22. Atreyu – Long Live

Atreyu vahepealne puhkus möödus nii kiirelt, et mina seda isegi ei jõudnud märgata. Tagasituleku muusika on aga üks ühele seal punktis, kust puhkusele mindi, seega midagi tugevalt uut album ei paku. Kuid arvestades kui vähe tänasel päeval head core muusikat tehakse, siis ega kohati ongi tähtsam lihtsalt lippu kõrgel hoida.

23. Bring Me The Horizon – That’s The Spirit

BMTH avastasin ma paar aastat tagasi, kui album “Sempiternal” maailma vallutas. Tegu oli mõnusalt üle-ääre elektroonilise roki ja metalcore’i seguga. Aeg läks edasi ja tuli teha uus album. Esimesed singlid olid paljutõotavad, kuid plaat tervikuna on pigem nagu Linkin Park’i kandadele astumine. Päris imelik tendents kui LP album kõlab rajumalt kui mõne metalcore bändi oma. Siiski üleliia kriitiline ma olla ei saa, kuna sellisel tasemel sämplimuusikat ja sünte niivõrd raju muusikaga siduda enamasti ebaõnnestub, BMTH suudab seda aga teha kujul, mis on kuulatav nii raskemuusika austajale kui keskmisele popifännile. Omastki tutvusringkonnast häid näiteid küllaga.

24. Leaves’ Eyes – King Of Kings

Ma olin selle bändi juba ammu ära unustanud, kui järsku avastasin, et neil ilmus hiljuti uus album. Kuulasin ja tundsin, kuidas vana hea gootimetal on praegu meeletult hea vaheldus sellele kõigele, mis metalmuusikas muidu toimub. Leaves’ Eyes omab vast parimat saadaolevat naisvokaali selles vallas ning muusikagagi on arenetud aina tugevama emotsiooni poole. Folgisugemetega gootimetal tundub olevat mu lähituleviku taasavastuste pärusmaa.

25. Metric – Pagans In Vegas

Ja lõpetuseks üks hea sündipopi album, mis on vaat et etalon tuleva aasta popmuusikale. Metric on suutnud alati teha sellist minimalistlikku, kuid samas sisult konkreetset poppi, mis on alguses kui taustamuusika, kuid ajapikku sööbib sisse ja tõmbab su endasse. “Pagans In Vegas” on järjekordne selline album ja mis seal salata – tasapisi kummitab pidevalt, kuigi ise ei taju miskuskes…

 

Ongi kõik. Lähipäevil teen ka lugude aasta kokkuvõtte. Seniks aga häid pühi!

 

Dawn 🙂

“Memento Mori”, “Metamorphosis” ja “Life Starts Now”.

Tere,
olen pikka aega tegutsenud tähtsate toimingutega nii kooli kui “LIOR”-i tarbeks. Nüüd siis võtsin puhkehetke, et rääkida mõnest plaadist, mis mu plaadiriiulit juba kaks kuud täiendanud on. Viimati saadud plaate on muidugi rohkem, seega kunagi lisan veel ühe sissekande:)

FLYLEAF – Memento Mori (9/10)

See Texasest pärit kristlik bänd kütkestas mind 2006. aastal esimeste sekunditega, mida ma üldse neilt kuulsin – selleks oli nende debüütalbum ja eriti avalugu “I’m So Sick”. Kuigi peab tõdema, et debüütalbum oli alguses minu jaoks kohati igav – on see praeguseks mulle päris meeldivaks muutunud. Kaasa aitas ka nende kontsert 2008. aasta alguses Saku suurhallis (Just nimelt nende pärast suutsin ma minna Kojapi kontserdile). Siiski on minu jaoks alati rohkem olnud power olulisem kui meloodilisus ballaadide näol. Nõrkus naisvokaalide suhtes – eriti ilusate ja omapäraste vokaalide suhtes – on mul alati olnud. Seega jäin ootama uut ja ehk ka huvitavamat üllitist Flyleafilt nägemaks, kas nad arenevad rohkem minule meele järgi olevasse suunda või vastupidi.

Tuleb öelda, et nad jäid suhteliselt paigale, kuid siiski muutsid nad lugude ülesehitust minule meelepärasemaks. Jälle juhtus see, et esimestel kuulamiskordadel tundus nagu lõpp vajuks ära. Praegu aga tuleb tõdeda, et plaadi esimene pool on vähemalt palju jõulisem. Lisada veel neile iseloomulik lugude ülesehitus, kus isegi pärast kümnendat kuulamiskorda on raske öelda, mis osa laulus on salm ja milline üleminek. Ainus kindel on, et igas loos on meeldejääv refrään, mis on antud stiilisugemetele ka iseloomulik. Kitarristid on ka end rohkem laiemalt avama hakanud, mis on tõstnud muusikalise taseme kõrgemale ja palju huvitavamale tasemele.

Plaat ise on (ka sisemise temaatika järgi) ühtlase teemade jaotusega. Efektsed “Beautiful Bride”  ning “Chasm” tõmbavad plaadi kristliku alatooniga sügavamõttelise sisu ning põnevust tekitava muusika mugava feeling’uga käima. Eriti meeldib “Swept Away” loo nn kolmas salm, kus Lacey teeb midagi skiso-räpi-skriimo stiili meenutavat – ehk näitab, mida ta vokaalidega tegelikult teha oskab ning kui sügavalt ta oma lüürikasse sisse siiski elab. Plaadil kõlab ka ammuse demo “Tiny Heart” uusversioon, mis on jõulisem ja omapärasem kui vana. Tuleb ka lisada, et üleminekud lugude vahel ning lugude lõppu ja vahele lisatud vahepalad on muutnud plaadi ka nauditavamaks kuulata. See on kindlasti album, mida ei tasu kuulata mp3 kujul, sest lood üksi võivad jääda poolikuks ja emotsioon sellega ka kaob – olen proovinud;)

Plaadiga on kaasas ka võimalus saada kodulehelt igasugu huvitavat nänni lisaks ja boonusplaat sisaldab nelja lugu, mis on täpselt neile, kes oleks tahtnud Flyleafi arengut minule mittesobivas suunas näha. Ehk tegu on ballaadidega, mis on boonusmaterjalina isegi väga head. Siiski nad ei asendaks kunagi seda jõudu ja energiat, mis avaldub terve standard plaadi ulatuses. Seal ei ole muidugi midagi üdini halba. Tuleb tunnistada, et “Break Your Knees” läheb kohe alguses resonantsi ja see kõrvulukustav kaja mis tekib on parim, mille peale saab tulla. Ootan juba, et ballaadimeistrid, nagu näiteks James Blunt, oma lugudes ka sellist efekti kasutama hakkaksid.
PAPA ROACH – Metamorphosis (7/10)

Aasta võis olla siis 2000, kui ma viimases hädas lõikasin elu tükkideks.. Või noh – nii tegi siiski räppiv-karjuv hääl mu kõrvas – omanikuks Coby Dick ehk Papa Roachi vokalist Jacoby Shaddix. Karm tunnistada, aga tänu Papa Roachile hakkasin ma omal ajal nu-metalit kuulama. Nemad panid mind räppimist kuulama ja austama. Ja veel karmim tõsiasi on see, et nad ise loobusid räpist praktiliselt juba teise albumi ilmumisajaks. Siiski polnud tegu ühealbumisuhtega. Vaid pigem kolmas album “Getting away with murder” (mis Eesti telekanalites oma singlitega samuti ekraaniaega märgatavalt sai) on minu senine vaieldamatult lemmikuim album neilt.

“Metamorphosis” ilmus juba ligi aasta aega tagasi, aga plaati kuulsin esmakordselt siis kui ta Ameerikamaalt minu tuppa jõudis. Kartsin. Kartsin palju, sest eelmine album oli küll hea poweriga, kuid siiski pigem popi-meinstriimi sugemetega karm rokk. Ja nähes “Hollywood Whore”’i videot oli ka pilt veidi kahtlane. Poiste välimus on midagi emo, glämi, rokenrolli ja gootimetalli segu. Aga välimus ei riku loomingut. Kui ma enne mõistsin seda pooleldi, siis nüüd mõistan seda täielikult. Tuleb mainida, et uus trummar pole küll nii laheda välimusega kui eelmine, aga küll ma temagagi harjun – rohkem laive vaja näha…

Tagasi plaadi juurde. “Days of War” kui intro meenutab miskipärast kahtlaselt palju mulle Linkin Parki laivi introt, kui avalooks on “No More Sorrow”. Kohe edasi tekib aga midagi, mis paneb südame energiliselt põksuma. Alates sõnadest “This is our battle call” – mis kuulutab selle hüsteerilise sõjalaulude jada avatuks kuni mõni lugu hiljem kõlavale “I almost told you that I loved you”. Sellega saab sõda aga läbi. “Lifeline” omab vapustavalt head introt, mis kõlab tavaliselt, kuid on siiski omapärane. Lugu ise aga on selline klassikaline Papa Roach’i power-pop-metal, kui nii võib nimetada. Ja nagu näha pole see ainus kõrvalekalle, vaid järgmise looga kaevutakse üha sügavamale melanhoolsusesse. Kuigi tegu pole armuvaluga, vaid eluoluliste teemadega nagu näiteks sõda, on siiski kohati tunne, et olukord on liiga rahulik – kuhu kadus enne välja kuulutatud “battle call”? Kas juba on kaotus vastu võetud?

Kuid lootus ei jõua täielikult kustuda – “Live This Down” karjub Sulle lihtsalt kohe näkku “go to hell, I’m better off without you!!”. Ja olekski nagu Papa Roach tagasi. “March Out of the Darkness” algab mõnusa akustilise kitarega, aga refrään on jällegi piisavalt paparoachilik, kuid samas liiga power-pop. Soolo ja teine salm iseenesest on sama paljutõotavad kui akustiline algus. Edasi läheb asi aga karmiks ja kõlab viimane hoiatus, lugu “Into The Light” samas on mingis mõttes liiga pingutatult karm antud bändi kohta. Aga vähemalt jõudu selles leidub küllaldaselt. Edasi läheb ballaadiks, mis on ilusate sõnadega, aga siiski midagi liiga rahulikku energilise bändi kohta. Lõpetuseks veel veidi 80’ndaid segatuna “LoveHateTragedy” aegset Papa Roachi ning plaadi lõppu veel jõuline “State of Emergency”.

Lugude pikkused on kohati julmad – tundub, et mida aeg edasi, seda pikemalt nad oma lugusid teevad. Kohati kannatab kvantiteedi all kvaliteet ja see paneb just plaadi lõpuosa venima. Oleks vast pidanud kuskilt lõpust midagi esimeste energiliste lugude vahele tõstma, siis ehk oleks olukord rohkem varieeruvam. Siiski peab tõdema, et album on parem kui eelmine ja seega ei saa teda väga madalalt hinnata, sest ega eelminegi kõige hullem olnud. Kuigi nad teevad üle ühe ülihäid albumeid, siis ikkagi mida aeg edasi seda meinstriim-rokimaks nende muusika muutub. Mis siin rolli mängib, ei tea, aga lugusid nagu “Hollywood Whore” oleks võinud siin plaadil rohkem olla.
THREE DAYS GRACE – Life Starts Now (8/10)

Alles poolteist aastat tagasi tutvusin ma selle bändiga. Nende album “One X” oli midagi lihtsat ja löövat – täpselt nagu vaja, et läbi lüüa. Polnud liigseid produtseeringu nippe, et asja huvitavamaks muuta ning samas polnud liiga alternatiivne. Lühidalt öeldes – ideaalne. Tol hetkel oli mulle võrdluseks lemmikplaadiks ka Daughtry omanimeline album ja peab tõdema, et Daughtry uut albumit mul pole veel plaanis muretseda. Ehk siis Three Days Grace mõjus omapärasemalt ja positiivsemalt.

Kuna bändist ma pole jõudnud palju uurida, siis on targem rääkida kuuldud elamustest albumil “Life Starts Now”. Algus on huvitav. Arvestades, et produtsent Howard Benson on teinud ka eelmainitud Flyleafi plaadi, siis jääb ainult talle palju õnne soovida eduka aasta puhul. Avalugu omab huvitavat soolot, mis annab aimu, et äkki on bänd muutunud karmimaks, aga järgmiste lugudega selgub, et nad on ikka pigem sama head kui enne – mis on palju õigem valik. Nende trumpideks ongi pigem karmimapoolne rokivokaal, huvitavad rütmikitarri käigud ning nende kooslus kõige muuga, mis teeb kokku huvitaval kombel siiski meinstriim roki. Antud plaadil on aga ka lisatud palju huvitavaid sämpleid ning isegi elektroonilist vokaali. Laulude sõnum on jäänud sarnaseks eelmise plaadiga – on nii armastusest kui ka hea elu vajadusest. Kõik läbi suhteliselt energilise võtme, mis teeb sellest hea peo meeleoluga plaadi ning mis veel tähtsam – tekib tahe seda iga meeleoluga ka uuesti kuulata.

Plaadi parimaks looks tuleb endalegi vastuoluliselt tunnistada siiski võimsa lõpuga ballaadi “Last To Know”. Meloodiline klaver toob esile selle loo tundlikkuse taseme vägagi väärikalt ning jõuline lõpp aitab sellel lool vältida ülejäänud plaadiga kokkusobimatust. Kõige ehedam eelmise plaadi edasiareng ning energilisuse säilitaja on siiski “Goin’ Down”, mis väärib samuti äramärkimist. Ülejäänud plaat on üle keskmise tänapäeva raadiorokk, mida enamasti alahinnatakse, kuid mis siiski on minu meelest palju väärt. Kindlasti jääb see plaat korduma eri kanalites mulle kuni ta pähe kulub ja võib-olla ka edaspidi.

Nii palju siis hetkel. Loodan, et jõuan varsti ka järgmise hunniku plaate tutvustamisele tuua. Seniks aga edu ja uusi muusikalisi elamusi – miks mitte näiteks ka Flyleafi, Papa Roachi ja Three Days Grace’i saatel;)

DaunH