Tere
Siit väike ülevaade eelmisel aastal enim kõrva jäänud albumitest:
Bring Me The Horizon – amo
Mida aeg edasi, seda enam ma hindan julgeid rockbände, kes liiguvad enda jaoks liiga lihtsaks muutunud liistude juurest uusi maid avastama. BMTH on seda viimaste albumitega üha edukamalt teinud. Uusim album “amo” on nende kõige suurem samm eemale metal-core lapsepõlvest. Olles täiskasvanulikum, kuid palju alternatiivsema kõlaga segu raskemast rokist hip-hopi ja elektroonilise muusika elementideni, on albumil avastamist küllaga. “amo” on paljuski sisukam ja mõtlikum kui eelmised albumid (“Medicine”, “Mantra”), kuid samas ka julgemalt eneseirooniline (“Heavy Metal”).
Papa Roach – Who Do You Trust?
Papa Roach on võtnud viimastel aastatel üha enam plaaniks toota võimalikult palju uut muusikat. Sellal kui Tool tuli üle 13 aasta esimese albumiga välja, on Papa Roach avaldanud juba 5 albumit. Kuigi on ilmselge oht sellisel juhul “üle toota” või anda mingis vaates kvaliteedis alla, siis Papa Roach seda üldiselt ei tee. “Who Do You Trust?” on selles osas kahetine album – jääb küll puudu eelmiste albumite üllatusmomendist, kuid samas on veidi toorem ja konkreetsem vana kooli Papa Roach. Kohati rohkem ja sirgemat staadionirokki segatuna konkreetse räpiga – elemendid, millega omal ajal koht rokimaailmas auga ära teeniti.
Avril Lavigne – Head Above Water
Pikalt haiguslehel viibinud Avril Lavigne tuli 2018 aasta lõpus tagasi singliga “Head Above Water”. Tegu oli suhteliselt kindla peale mineva ballaadiga, kus oli omajagu emotsiooni ja sügavust, andes vägagi tugevalt aimu, et oskus hitte toota pole Avril’il kuhugi kadunud. Suureks üllatuseks aga osutus nimilugu isegi albumi üheks tavalisemaks. “Head Above Water” jätkab albumina vägagi teekonda, mis jäi mingis mõttes pooleli albumi “Under My Skin” juures. Kuigi pole nii palju toorest poppunki, on selle võrra enam vokaalset võimekust ja jõulist produktsiooni, mis tähendab, et tegu on kindlasti möödunud aasta ühe parima poppalbumiga.
AJR – Neotheater
Poppmuusikast rääkides tuleb kahjuks tõdeda, et viimaste aastate värsketest tulijatest on minu playlisti jõudnud väga vähesed. Siiski on need, kes sinna jõudnud on, väga tugevalt kanda kinnitanud. Üheks selliseks artistiks on kolm venda koondnimega AJR. Nende kolmas album “Neotheater” on tugeva noorusliku produktsiooni ja mõnusalt iroonilise lüürika tõttu kindlasti kuulamist väärt igaühele. Raadiotest tuttav “100 Bad Days” võtab albumi ristlõike ilusti kokku, kuid kindlasti ei anna see ära kõiki nüansse, mida album endas peidab.
Cage The Elephant – Social Cues
Rahulikeks rokiõhtuteks pakub alati tuge mõnusalt toores aga samas mahe Cage The Elephant. “Social Cues” jätkab seda sisse tallatud rada, mida mööda on bänd käinud algusaegadest peale. On nii ballaade kui tormakamaid lugusid – täpselt kõike, mida oleks ühes hämaras veidi nostalgilises rokiklubis vaja, et üks korralik üritus maha pidada.
I Prevail – Trauma
Vahelduseks ka midagi heavymat. Kuigi I Prevail on oma albumiga “Trauma” liikunud oma endisest raskemast saundist veidi elektroonilisemaks, on albumi sünge käredus siiski küllalt ehtne, et ängi ja melanhooliat korraga parajas koguses edasi anda. Eks veidi võetakse antud albumiga ära leib, mis jäi Asking Alexandria’st lauale, kuid I Prevail on seda leiba juba pikalt ka ise küpsetanud. Nüüd ongi jõutud vast seni parima lõpptulemuseni.
Marina – Love + Fear
Tuleme tagasi veidi pehmematele toonidele. Kunagi nime all Marina and the Diamonds kuulsust kogunud lauljatar otsustas 2018 aastal, et jätkab seni lühidalt vaid oma eesnime all kui Marina. Albumi avasingel “Handmade Heaven” (millele filmiti video lumises Eestis) andis aimu, et Marina jätkab eelmise albumi “Froot” tuules. Albumi esimene pool alapealkirjaga “Love” on pigem lihtsamalt hoomatav ja pungil singlilugusid. Inimhinge sügavust paljastavad vaid lood “To Be Human” ja “End Of The Earth”. Need lood juhatavad sisse teise poole, mis kannab nime “Fear” ning mis on kõlalt ja sisult veidi melanhoolsem ja tõsisem. Tervikuks kokku sidudes näitab see album vägagi edukalt kogu diapasooni Marina loomingust.
P.O.D. – Circles
Kunagised nu-metal maailma ühed juhtfiguurid koondnimega P.O.D. toimetavad siiani edukalt. Kümnes album “Circles” ilmus tegelikult juba 2018 lõpus, kuid põhiliselt keerles see mu playlistis sel aastal. P.O.D. on huvitav nähe juba selles osas, et nende helipilt pole paarikümne aastaga oluliselt muutunud, pigem on viimaste albumitega tulnud tagasi algusaegade toorus ja energia. Saab mõnusaid bassi- ja kitarririffe, mille peal vahelduvad nii meloodilisemad viisid kui jõulised räpisalmid. Alati kerget California vaibi sees hoides on tegu eluliselt melanhoolse sõiduga päikseloojangusse, kus on küll raskeid momente, kuid samas taamal olev päiksekiir aitab asjadega toime tulla.
Alice Merton – Mint
Mõnusate bassiriffidega jätkame. 2018 aastal avastasin sellise artisti nagu Alice Merton, kes 2019 aasta alguses sai valmis oma debüütalbumi. “Mint” on selline album, kus on küll korralikult gruuvi, kuid samas kergelt minoorne vokaal ja lüürika hoiab mõtted kuskil tantsupõranda ja pimedas nurgas istumise vahel. Õnneks võimaldab album olla mõlemas kohas korraga. Läbimurdehitt “No Roots” võtab igal juhul ka proteespuusa nõksuma. Ja ka kõige süngemad mõtted võtab kokku albumi lõpulugu “Why So Serious?”.
MISSIO – The Darker The Weather // The Better The Man
Missio on bänd, kes on areenile tõusnud alles viimastel aastatel. 2019 esimeses pooles ilmus selle alternatiiv-elektroonika duo teine album, millele mõtlesin anda võimaluse ka oma playlistis. Kergelt agressiivsete helidega elektrooniline muusika koos sisuka lüürikaga on alati olnud üks mu nõrkusi. MISSIO tabab neid nüansse väga hästi, kõlades kohati jõulisemalt, energilisemalt ja süngemalt kui keskmine rock-bänd. Süntide kärisemist ja agressiivset biiti saadab kohati räpilik otsekohesus (“Temple Priest”), kohati aga melanhoolne elulikkus (“I See You”). See varieeruvus üle albumi hoiab aga albumi taset ühtlaselt kõrgel.
Slipknot – We Are Not Your Kind
Slipknot suutis möödunud kümnendi lõpetada nii nagu nad sellele eelnevat alustasid, andes välja albumi, mis kindlasti mõjutab metal-maailma veel pikalt. “We Are Not Your Kind” on album, millega Slipknot on vast lõplikult kanda kinnitanud kui 21. sajandi parim metal-bänd. Või siis vähemalt kõige mõjukam. Seejuures on viimase kümmekonna aasta jooksul erinevate tragöödiate ja draamade tõttu vahetunud bändist kolmandik (mis 9 liikme kohta on tervelt kolm ühikut). Siiski on antud album täpselt selline pooleldi eksperimenteeriv, toores ja agressiivne nagu nende esimesed albumid, mis on end jäädavalt ajalukku kinnitanud. Üle 20 aasta tipus olnud bändilt värsket tänapäeva progresseeruvat trash’i oodata poleks osanud, kuid siin see on (ja vast ka parem kui kunagi varem).
Taylor Swift – Lover
Aga hüppame nüüd hoopis teise äärmusse. Popp-ikoon Taylor Swift jätkab pidevalt uue muusika tootmist. Otsides inspiratsiooni elust enesest on sedapuhku ette võetud lapsepõlvememuaarid, mis on ühtaegu igatsevad ja helged kui ka eneseotsijalikult melanhoolsed. Veidi nagu segu Taylor’i esimestest albumitest, kus ta veel päriselt oli teismeline ja mahedatest popi-biitidest, kuhu ta on viimaste aastatega jõudnud. Oma lihtsuses on see album väga hea ja sõbralik, mida julgeb soovitada igas vanuses muusikahuvilisele. Ja isegi kui jääb mõne möödunud Swift’i albumi varju, on siin piisavalt sisu, et seda ikka ja jälle aeg-ajalt kuulata ja nooruspõlvest mõtiskleda.
Biffy Clyro – Balance, Not Symmetry
Biffy Clyro on hetkel stuudios valmistamas kaheksandat albumit, kuid sellegipoolest leiti aega, et vahepeal teha soundtrack samanimelisele filmile “Balance, Not Symmetry”. Filmi pole ma küll senini näinud, aga soundtrack on üks parimaid, mida kuulma olen sattunud. Seejuures on huvitav, et see on kohati terviklikum, parema lugudevalikuga ja varieeruvam kui mõni nende “päris” album. Üldiselt annab see hea vihje, et bändi järgmine album võib tulla väga eepiline, kui nüüd kogu seda positiivset vaibi ei ole puhtalt siia albumisse maetud. Eeldatavasti mitte, sest see biffyclyrolike nüansside kogus on lihtsalt muljetavaldav.
Sum 41 – Order In Decline
Sum 41 on samuti otsustanud minna pigem juurtele lähemale tagasi. “Order In Decline” on bändi seni vast kõige rajum album, mis näitab, et on õpitud ära kasutama seda kolme kitarriga raskekahurväge, mis selle bändi teljeks viimastel aastatel kujunenud on. Vokaalid ja lugude sõnum on muutunud taas agressiivsemaks ning kitarrid on häälestatud eriti madalale, seejuures tempot ja energiat on sarnaselt algusaegadele. Ruumi on jäetud ka tänapäevasele Sum’ile, süntide ja sämplitega, mis annavad juurde nii dünaamikas kui emotsioonis.
Blink-182 – Nine
Blink-182 teine album laulja Matt Skiba’ga on palju selgem ja ühtsem kui eelmine. Bänd on vast tugevam kui kunagi varem ja selles oma rolli mängib “elu parimas vormis” olev juhtfiguur Mark Hoppus, kes 2019 aasta jooksul andis lisaks albumile “Nine” välja ka kõrvalprojekti Simple Creatures kaks EP’d ja lisaks veel koos Blink-182’ga kaks koostöösinglit Goody Crace’i ja The Chainsmokers’iga. Tulles tagasi albumi juurde, siis “Nine” on selles mõttes terviklik album, et on osatud leida igas liikmes need nüansid, mida igas loos maksimaalselt ära kasutada. Topeltvokaal toimib kohati isegi paremini kui omal ajal Tom DeLonge’ga. Lisaks on julgetud katsetada erinevate elektrooniliste elementidega, mis annavad alati efektsele trummipartiile juurde detailirohkust.
Silversun Pickups – Widow’s Weeds
Silversun Pickups on alati vaikselt oma asja ajanud jäädes oma elementidele kindlaks. Kui esimest korda “Widow’s Weeds” albumit kuulsin, kostus mulle kõrva pigem erinevate stiililiste elementidega eksperimenteerimine, mis sundis albumit vähemalt korra veel kuulama. Samas iga kuulamiskorraga avastatud elementide hulk aina kasvas ja seetõttu ongi see album siin nimekirja lõpus – seda lihtsalt peab korduvalt kuulama, sest iga välja otsitud sündisaund on vägagi sügavalt kaalutletud ja iga trummi- ja bassikäik on läbimõeldult viimistletud. Võibolla perfektsionism, kuid tegelikkuses mahe õhtuhämaruse indie-rock.
Dawn
RMf555 